See, mis sündis reedel Oslos ja väiksel Utøya saarel, tundub veel tänagi uskumatu. Norra turvalist ühiskonda ja rahulikku rahvast on tabanud löök, mis on pööranud elu justkui pea peale. Et kurjategija oli üks nende enda rahva seast, mitte mõni islamiäärmuslasest terrorist kuskilt kaugelt, muudab olukorra veelgi raskemaks.
Avatud ja hirmuvaba Norra ühiskonna liikmete jaoks, kes elavad kõrge elustandardiga riigis, kus lõhe ühiskonna rikkamate ja vaesemate inimeste vahel on üks maailma väiksemaid, tundub juhtunu ebareaalne ning õigustatud on küsimus, kuidas sai see nii minna.
Aga ka kõige tugevamas ja tervemas ühiskonnas on üksikuid liikmeid, kes näevad maailma teisiti ja oma ideaalide saavutamiseks kasutavad radikaalseid vahendeid.
Noor Norra mees, kes tahtis päästa Euroopat marksismist ja islamist, kavandas üheksa aastat oma tegu. Tõeks saanud massimõrv kahtlemata raputab Euroopat, vähendab turvatunnet sündmuskohast ka tuhandeid kilomeetreid eemal, kuid tõenäoliselt ei mõjuta see Norra ja teiste Euroopa riikide sise- ja välispoliitikat.
Paraku leidub äärmuslasi igas ühiskonnas ja kunagi ei ole võimalik saavutada nende tegutsemise üle sajaprotsendilist kontrolli, sest pahatihti ei tea me nende olemasolust enne, kui kuritöö toime pandud.
Norralastel ei ole suuri kannatusi või läbielamisi rahvana nagu näiteks meil, eestlastel. Meie mälus on veel küüditamine, värskelt meeles Estonia hukk, mille järel me rahvana leinasime hukkunuid. Norralastel reedeni selline valus kogemus puudus.
Paljudel meist on ametlikke ja isiklikke sidemeid ja suhteid Norra ja norralastega. Hukkunute lähedaste ja rahva valu ning kaotust ei saa ära võtta, võib ainult siiralt kaastunnet ja toetust avaldada.