Sel suvel on üsna sageli osutatud mõistele “lugupidamine”, mis koosneb kahest sõnast, ja lahtikirjutatuna võivad need tähendada üpris kummalisi asju.
Maire Liivamets: Lugupidamine - imeline sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks lugu-loo sünonüümiks võib olla tekst, mille praegu kirja panen. Kui olin veel väike tüdruk, teismelise aastate algul, huvitas mind, mida suured inimesed ümbriku peale kirjutavad, sest mulgi tuli seada esimene aadress kirjasõbrale kaugete kilomeetrite taha. Toona, hirmammustel 60ndatel oli moes nn vennasrahvastega kirjavahetust arendada, täpselt nii kui tänased noored Facebookis. Tõsi, aadressi järjestus on teine, nüüd on olulisim nimi, siis riik.
Praegu kirjutan põhiliselt tööalaseid kirju, mõne teate ka e-posti kaudu. Sõbrad on ammu leitud ja uusi tühja jutu ajamiseks juurde ei igatse.
Igatahes uurisin ma tookord, miks isa kirjutab vahel lugupeetud (või lgp ja lp) ja siis jälle väga austatud või austatud. Seisin dilemma ees, mida ja kuidas kellelegi kirjutada, sest mulle meeldis hullupööra vastuseid saada. Ise kirjutasin vahel kaks-kolm lehekülge täis, kuigi elu võis tunduda lihtne ja ilmetugi, leidus ometi nooruslikuks mõttevahetuseks sõnu.
Pean siiani kunagi õpitut meeles, et väga austatud olid need, kel pea juba hall ja kes soliidses eas, austatud kindlasti naissoo esindajad. Need võisid olla juba neljakümnesed, nooremad aga väärisid igal juhul lugupidamist. Küllap perekonniti interpreteeriti mõisteid erimoodi, kuid laste omavahelisele kirjale sobis kirjutada ainult ees- ja perekonnanimi.
Lugupidamine tuleb ära teenida, korrati mulle mitmest suust. Ja lisati, siis veel raskesti lahtiharutatav arusaam: pea endast ise lugu, siis peetakse ka sinust!
Nüüd muidugi tean, et “siis peetakse sinust” üksüheselt ei pruugi kehtida, aga lootus on jäänud, et kui ma suhtun kenasti kõrvalseisjasse, siis küllap reageeritakse samamoodi vastu.
Olen veendunud, et tänapäeval, vaatamata suhtlemisvormide muutumisele, kehtivad samad reeglid. Loomulikult eksisteerivad inimesed, keda “austatakse” raha või positsiooni tõttu ja “põlatakse” samadel põhjustel. Kohtab isikuid, keda austatakse nende ea ja panuse tõttu ühiskonda ja kultuuri, võib leiduda vastupidistki, et vana ei hooli noorest ja noor põlastab vanadust.
Ametlikel kirjadel ja e-kirjadel leiab endiselt kohustusliku “lugupeetud”, kiirteadetele ei jõuta vahel nimegi lisada. Ometigi kahtlustan, et lugupidamise avaldamine või näitamine pole moes, praegu tundub olevat in ehk eelistatum ükskõiksuse ja üleoleku näitamine.
Võimalik, et me pole veel üle saanud eufooriast – elan vabal maal ja vabas riigis, ning kõik vahendid isikliku eksistentsi ja väärtuse näitamiseks on lubatud. Egas ma isegi pole patust prii. Palun aegsasti vabandust, aga mulle näib, et meil on veel nii lugupidamise väljateenimisega kui vastavalt käitumisega rohkesti tööd teha. Arenguruumi, kui sagedasemat ja veidi ülbemat väljendit kasutada. Lugupidamisavalduste alla kuulub tohutult palju märksõnu. Näiteks Eesti Vabariigis kasvatuse saanud mehed tõusid alati daami ehk naisterahva sisenemisel püsti, võtsid käed taskust välja. Taolisi vanahärrasid enam eriti ei kohta, aga oma nooruses sain neilt mõnegi kena õppetunni käitumiskoolituseks.
Mis ma sest lapsepõlvest enam, väärikad noored mehed ei ole tegelikult ilmast kadunud, nõnda kui tõeliselt kauni loomusega naised, ükskõik kuidas nende poole ka pöördutakse.
Ausalt öeldes soovin kõnelda hoopis lugupidamisest ja käitumisvormidest avalikkuses, sest enamik ühiskonna liikmetest on märganud selle vähenemist, nagu juba sissejuhatavas lauses viitasin. Mõistagi ei ole see mingi uus ja haruldane teema. Kus me rahva lugupidamist üksteise vastu üldse märkame? Mõistagi igaühe kodus, mis on aga väga isiklik suhtlemine, üsna ligipääsmatu keskkond kaaskodanikele.
Kas ühiskond perekonnaliikmete üksteisest lugupidamise parendamiseks midagi teha suudab, on teadmata. Ent püütakse! Kuid telemeediat näen ma oma silmaga, nõnda kui tänaval liiklejaid, laulupeol murul istujaid. Näen nii lugupidamist ja lugupidamatust üksteise vastu.
Kehakeel ja pilguheit võivad öelda sõnadeta rohkem kui suu. Raadiost kuulen ja ajakirjandusest loen uskumatuid väljaütlemisi ja lugupidamatuid vihjeid. Lihtsurelike kõrval armutul moel ka meie poolt kutsutud, seatud ja vahel imetletud persoonidelt.
Minu arvates on üks hoolimatuse ehk lugupidamatuse komponent teise inimese jutu vahele segamine, kuigi see võib vahel ju vajalik näida. Eriti rumala jutu korral, aga kes otsustab, millal üks jutt teisest targem on? Kui sekkuja on intuitiivselt mõistnud, et eelkõneleja sõnad on kahjulikud kuulajate kõrvadele või talle endale, süvendavad ebaõiglust, siis olgu peale.
Mis siis ikka, ütlen välja, et minule meeldinuks kahe erudeeritud presidendikandidaadi arutelu maailma ja Eesti asjadest näiteks filosoofilises laadis, kuid kõigile arusaadavas sõnastuses. Paljud aga ootasid, et räägitaks enesestmõistetavatest asjadest, nagu silmapesuvesi ja põhiseadus, mida nad ju kohapeal muuta ei saanud.
Äkki me ise kammitsesime nende mõttekäike, norisime ja ootasime natuke tüli ... Lugupidamisest nende teadmiste vastu oleksime pidanud hoopis tähelepanelikumad olema. Millal me uuesti kuuleme sel tasemel esinejaid laiemalt rahva ees omavahel diskuteerimas?
Selge, et kui inimeste vahel lugupidamist enam pole, nagu erakondade, mõnikord ka sotsioloogide vahel, siis kuulemegi lugupidamatusest läbiimbunud sõnu ning kasutame neid hiljem enesekindlalt omaski kõnes.
Mõistagi pole see ainult eestlastele omane. Need mehed ja naised, kes on ühiskonnas endale kindla koha reserveerinud, tegelikult tajuvad, mida tähendab üldsuse austus ja lugupidamine, kuid unustavad end, nagu lapsed, kellel kurja õpetaja nägemine võib lüüa suu lukku.
Teistsugune arusaam pole kuritegu. Niisugusel puhul on pinge kõrge ja mõnest vääratusest võib aru saada, aga inimese teebki lugupidamist väärivaks suutlikkus võimalikest karidest soliidselt mööduda.
Meil on kombeks igat väljaütlemist liigselt interpreteerida, mis võib tekitada ütlejas teatavat ängi. Sedagi näitas tänavune kaunis suvelõpp. Kui nn eliit, tähendagu ta siis sedapuhku tuntud inimesi, üksteisest lugu ei pea, siis ärgu lootku, et ühiskond paremini käitub.
Sõnavabadus peaks tähendama ühelt poolt sõnalist lugupidamist kaasinimese vastu ning teisalt julgust kõik oma südamelt ausalt ja selgelt ära rääkida. Kaks suurt, üsna õrnalt viidatud suvesündmust näitasid ühtlasi üksteisest lugupidamise piire.