Kodutute varju­paika kaitseb emalõvina Aita Arak

Aita kutsub varjupaiga elanikke hellitavalt tupsudeks. Foto: Katria Helena Komp

Eluga kimpu jäänud inimesi on palju. Linnapildis neid vahel näha polegi, kuid see ei tähenda, et neid ei eksisteeri. Rakvere linn plaanib rajada tsentrist eemale katusealuse, et kesklinnapilti puhastada.

Vabaduse tänava lõpus asuvas kodutute varjupaigas aga elu käib. Seal juba mitmendat aastat töötav Aita Arak meenutab, et tuli varjupaika tööle 2014. aastal. Nüüd, pärast paari puhkeaastat, täidab ta justkui sealsete püsielanike ema rolli: “Siin elavad inimesed on vahel kui lapsed – tuleb anda piitsa ja präänikut. Kui poisid on tublid, saavad kiita, aga häält tuleb ka vahel tõsta,” seletab Aita, kes muide kutsub sealseid elanikke hellitavalt tupsudeks.

Aita sõnul töö kontimurdev pole. Kella neljast õhtul on varjupaiga uksed avatud, kuid mitte igaühele. Varjupaiga ruumidesse ei tohi siseneda alkoholijoobes ega alkohoolsete jookidega – see on reegel. Siiski küsib Aita: “Kuhu me nad jätame? Kas ööseks õue külmetama? Praegu on soe, aga talvel nii ei saa.” Ta nendib, et raskes joobes kodanikke nad sisse lasta ei tohi, kuid päris pakasega lubatakse sisse siiski ka purupurjus vennikesed, kes värskes õhus enne veidi kainemaks saada on püüdnud.