“Unenäokohviku” intensiivne irreaalsus vangistab, halvab meeli nagu uni. Ses unes kehtib vääramatu salaloogika, “reaalaega” moonutav korduste ja teisenemiste veetlev ja heidutav süsteem. Seejuures ei katke ega unu ka äratundmine: vaatan võõrast und, ei, minu uni see pole. Võib-olla on see üksnes enesesisendus, kuna hinge sugeneb hirm: järsku kuulen nüüd endale liiga olulisi luuletusi kellegi teise unes. Ent minule kõige südamelähedasemad värsid jäid lausumata – ei saa salata, tundsin kergendust.
Lavastus läbistab osavalt kujutlusruumiks dekoreeritud panka-kohvikut kui tormituul, erksalt ja täpselt vormistatud stiihia. Kohvikulaudade vahel liikuv Unenäomeeste tandem raputab me laugudele sõnade uneliiva. Mehed mustas dikteerivad und erineval moel: Margus Grosnõi mahedama teatraalsusega suurtes särasilmades, Lauri Kaldoja ohustavama endassesuletusega. Unenäokohviku sugestiivne bänd topeldab Unenäomehi.
Kohviku keskmes, ümaral lavapoodiumil, saab nähtavaks pärani silmi und vaatlev Naine – Ülle Lichtfeldti pingestatud roll. Kui Naise kohale riputatakse “püha Miikaeli mõõk”, assotsieerub mõjuv misanstseen äraspidi pöördlavaga ning da Vinci “Inimkeha proportsioonidega”. Mõõk meenutab ka Linnateatri luulelavastust “Mandragora” (lavastaja Jaanus Rohumaa, 2003), kus Kareva luulet märksa romantilisemalt vahendati. Miski “Unenäokohviku” kujundisüsteemis haakub Rakvere teatri “Kadunud tsirkusega”: punane klouninina Vana Naise maskimängus?!
“Unenäokohviku” kabareeõhustikku lõikub ehmatavaid, teravate servadega unekaadreid. Pimestavalt kaunite teisikute jõulise duelli loovad Ülle Lichtfeldt – Naine – ja Natali Lohk – Tüdruk: “Elu ja uni – kaks õde.” Pinev vastasseis puhkeb sünkmustade hirmude-ängide hingekuristikus ning liigub helenemise ja selginemise suunas, jõudes viimaks (hommiku liginedes?) leppimisvõimaluseni iseendaga, mis kartmatult keskealisele Naisele kingitud nii mineviku kui oleviku suunal. Tulevikku ennustada unes siiski ei söandaks. Naise/Tüdruku kirglikud ja ometi hüperstiilselt ebatõesed tantsuetüüdid Unenäomeestega mõjuvad kui luuleküsimus: “Nii terav on nauding, et hajub aim, / on orgia see või askees?”