Raivo Tammus: Eesti vajab elutervet meditsiinipoliitikat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Raivo Tammus

FOTO: Erakogu

Olen lapsest saadik arste usaldanud ning ei ole pidanud nende oskustes ja arstiabi kättesaadavuses siiani pettuma. Paraku on just viimasel ajal Eesti meditsiini saamatus mind tõsiselt murelikuks teinud. Ma ei räägi mitte niivõrd isiklikust aspektist, kuivõrd tunnen kaasa neile, kes kannatavad arstiabi kättesaamatuse ja saamatu arstimise pärast.


Elan Väike-Maarja vallas, kus ligi 4500 elanikku on pidanud juba kuid toime tulema sisuliselt ühe perearstiga. Probleem sai alguse sellest, kui ülejäänud perearstid otsustasid välismaale tööle minna. Aeg-ajalt naabervaldade perearstid küll käivad abistamas, kuid 4500 inimese kohta 1-1,5 inimest on selgelt vähe! Üle Eesti seisab taolise probleemiga vastakuti veel teisigi omavalitsusi ning see mure ei ole siiani valitsust karvavõrdki kõigutanud.


Kahjuks on probleem laiemgi, kui vaid perearstide keskne. Maakonnahaiglates napib samuti arste ja spetsialiste, mis on tekitanud piinliku olukorra: kui inimene satub reedel haiglasse, peab ta ootama esmaspäevani, et arst teda üle vaataks. Kuna need vähesed arstid, kes siia on  jäänud, tahavad ka puhata, siis ei ole kedagi, kes nädalavahetustel patsientidega adekvaatselt tegeleks.
Asjaolu teeb veelgi hullemaks see, et provintsihaiglate arstid on suhteliselt keskpäraste oskustega, mis tähendab, et kui haiget Tallinna või Tartusse ei saadeta, siis võidakse talle määrata vale diagnoos, pannakse murdunud luud valesti kokku või saadetakse üldse koju, sest ei suudeta diagnoosi määrata. Just nii on juhtunud minu tuttavatega, kellest ühel pimesool koguni lõhkes, sest arstid olid käskinud “tervel mehel” koju banaani sööma minna.


Millised on probleemide tagamaad ning kuidas neid võiks lahendada? Esiteks on perearstidega probleem selles, et ei taheta maapiirkondadesse tööle minna, vaid eelistatakse suurlinnu (Tallinn ja Tartu) või välismaad, kus on suuremad palgad ning paremad karjäärivõimalused. Et kedagi n-ö sunnismaiseks pole eetiline teha, siis valitsus võiks kaaluda perearstidele motiveeriva lähtetoetuse maksmist. Nt noorõpetajatega taoline süsteem toimib – neile antakse 200 000 krooni ning vastutasuks peavad viis aastat maakoolis töötama. Selle ajaga jõutakse oma pere luua ning paikseks jääda. Osa omavalitsusi on meelitanud perearste ka tasuta tööruumide või korteriga, kuid ei ole sellega erilist edu saavutanud.


Teine, mis suurt muret tekitab, on meditsiinitöötajate palk. Kuna elukallidus on tõusnud säärasele tasemele, et Brüsselist või Helsingist võib saada soodsama toidukorvi kui Eestist ning seal teenitakse kolm kuni neli korda rohkem, siis peavad ka meie palgad sellisele tasemele järele jõudma, kui tahame pidurdada oskustööliste väljarännet naabermaadesse. Praegusel juhul koolitame sisuliselt Soomele haiglapersona­li, jäädes ise headest spetsialistidest ilma. Kas on ikka mõistlik niisuguses olukorras Kreekale miljardeid kinkida põhjatu augu lappimiseks või lapiks ära kõigepealt enda suured augud meditsiinivaldkonnas? Mina eelistan igal juhul head ning toimivat meditsiinisüsteemi.

    Tagasi üles