Kui Peeter Volkonski juhatas Laura Petersoni õueuksest Rakvere teatri väikesesse saali, jutustas ta, et see on endine mõisa tõllakuur, kus Üllar lubab tal vahel mõtisklemas käia. Ta jutustas poolsosinal loo mõisa tumedasilmsest napi jutuga kutsarist, kes armus ühte mõisa tööleasumise lootuses tõldu puhastamas käivasse punapäisesse taluneidu, kes aga ühel päeval enam tööle ei tulnudki.
See lugu näis natuke kahtlaselt kohaspetsiifiline, aga kui jutt läks teatrile ja Volkonski “oma loole”, teadlikult pikaks ja põhjalikuks Kalle-mänguks venitatud “Meisterdetektiiv Blomkvistile”, jäi asi esialgu sinnapaika, kuna Vadi/Volk asus tões ja vaimus teatripublikut klassifitseerima.
Laura Petersonil, kelle roll esialgu publikule ebaselge, jäi üle(sandeks) vaid jälgida Volkonski pikka monoloogi, kuni selgub neiu väljavalitus ja asi läheb sõna otseses mõttes nugade peale.
Nagu Vadil ikka, pole keegi see, kes paistab. Peale Volkonski muidugi. Aga tema tüdrukut ei huvitagi, tema otsib unistust, armastust ja ainet bakalaureusetööks.
Tund ja nelikümmend minutit ilma igasuguste efektide, valguse muutuste ja muusikata ehk näiliselt eimillegagi, üksnes teksti ja näitlejameisterlikkusega, hoiavad nad publikut peos.
Vürst Peeter Volkonski, kel tekstis vihje õhtusele pidusöögile tema isade mõisas, ning tuumaka näitlejadünastia esindaja Laura Peterson teevad seda justkui möödaminnes, vabalt, pingutuseta.
Kui vaataja satubki kergelt Blomkvisti-letargiasse, siis viimase viiendiku puäntide (ilu)tulestik põrutab vaimu vägagi virgeks.