Kui aastakümnetetagune diskohitt vaibub ning küütlev eesriie langeb, seisab Rein Pakk keset tühja lava ja vaikib. Kõneleb üksnes näoilmetega.
Paus kestab ja kannab, ilmekalt ja muhedalt. Alustab otsekui häbelikult, otsekui päriselt ja natuke kobamisi. Nagu sünniksid mõtted ja sõnad siin ja praegu ... ja halastamatult. Et kuidas on kulgenud paksu ja koleda lapsepõlv ja noorus ehk aeg sinnani, kui ...
Vadi poeb eluabsurdi ning siiruse kaudu tasahaaval hinge nõnda, et sellest arugi ei saa. Kaastunne, mõistmine, võõrastus/võõristus ja sümpaatia moodustavad sellise sõlme, mida harutad endas mitu päeva nii mõistuslikul kui hingelisel viisil.
Sama sügavalt, kui puudutavad igapäevased inimlikud teemad, mis on lahti kirjutatud ja lahti mängitud meeletu aususe ja soojusega, kerkivad suuremad küsimused. Küsimus ilu ehedusest ja näivusest, koleduse/paksuse läbitungimatust müürist inimese sisu ümber, eneseületuste ja hirmude, avameelsuse ja varjamise, kujutluspildi ja reaalsuse suhetest meis eneses, julgusest ja argusest sisu ja vormi asjus. Ning muidugi küsimus soovidest, eesmärkidest ja tahtest, vabadusest, sundusest ja võimalustest.
Kilekott markadega ja elus esimest kord nähtud mobiiltelefon eemaletõukava välimusega mehe käes võivad olla väga veenvad argumendid suhte tekkimiseks. Nagu ilu olla põhjus jumalanna kummardamiseks. Välised tegurid, mis näivad ebaausad või võltsid, aga mis loovad eelduse, et üldse satutaks teineteise lähedusse, et tundel oleks võimalik tekkida.
Kui kumbki seisab oma kujutlusega teisel pool ust, näeb ainult vaataja tegelikkust.