Tuntud sõnad Anna Haava luuletusest kõlavad nii: “Ei saa mitte vaiki olla, lauluviisi lõpeta: vaikimine oleks vale, sunniks südant lõhkema”.
Ei saa mitte vaiki olla ...
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aina rohkem kummastab mind Eestimaa bürokraatia: ametnike saamatus, rumalus, seadusepügalates närimine, töödega mitte hakkama saamine ning järjekindel rahvast kaugenemine.
Räägitakse küll, et vallad on liialt väikesed ja haldussuutlikkus on problemaatiline, aga üldse ei pöörata tähelepanu ametnike töökvaliteedile. Olen nõus väitjatega, et riik on andnud omavalitsustele palju ülesandeid ja vahendeid vähe, kuid ametnikud on tööle võetud maksumaksja raha eest. Lisaks võimu esindamisele peavad nad ka lahendama kodanike probleeme.
Ametnike tööülesanneteks on aga saamas ainult seaduspügalate lugemine, võimul oleva koosluse toetamine, pastakast poliitikutele vajalike lahenduste välja imemine, millega ei kaasne isegi mitte positiivseid lahendusi, rääkimata lihtinimeste aitamisest ning riigi kui inimest toetava organisatsiooni alustalade tugevdamisest.
Ilmselt siis vajavad tipppoliitikud ja ka kohalikud poliitikud altpoolt tulevat imetlust, täielikku kuuletumist ning oma arvamuse mahasurumist. Selliseid nn robotametnikke toodetakse aina juurde.
Riigi mitmel ametkonnal on prioriteediks võetud korruptsiooniga võitlemine, samas on bürokraatia vilets töö võtmas lausa vähkkasvaja mõõtmeid. Inimesed ei kaugene riigist mitte ainult poliitikute lolluste pärast, vaid ka osa ametnike tahtmatuse pärast tööd teha.
Olen nn sõjaväelinnast ning ilmselt riskin mõningase ebapopulaarsusega, aga toon ühe näite aastate tagant, millel on palju paralleele üle Eestimaa. Palju on suheldud sõjaväelastega väljaspool tööaega nii spordiplatsil kui elus üldse.
Üllatab aga see, et kui inimene paneb vormi selga, siis tema jutt, suhtlemine ning suhtumine elule muutub. Vastused on teised ning tahe probleemile lahendusi otsida väheneb tunduvalt.
Hästi, ma olen nõus, et sõjaväelane on teenistuses ning neil on omad reeglid, aga samasugune tendents on levimas laialt tsiviilametnike juures.
Kui pöörduda probleemiga ametniku poole, siis tihti ei julgeta lahendusi otsidagi, ei öelda tõtt, vaid räägitakse raskustest probleemi lahendamisel.
Algul räägitakse ühte, aga lahendused tulevad hoopis teistsugused. Tundub, et kellegi karvane käsi juhendas ametnikku. Aumeeste kokkulepped on saamas tänapäeval lausa haruldaseks. Kui ei ole paberlikku tõestust, siis neid pole lihtsalt olnud.
Üks huvitav tendents levib veel. Ametnik istub oma kabinetis, loob endale ülesandeid ja siis lahendab neid, saamata aru, et lahendused on tihti tema enda taga kinni. Ilmselt siis saab hiljem pidulikult töövõitudest ette kanda.
Kunagi sai Taanis võistlustel käidud ning seal tutvustati ka kohalikku eluolu. Kogu meie mõistes nn vallaametnikkond oli kümne inimese ümber ja ühes toas koos. Istuti sõbralikult koos, arutati probleeme, aidati inimesi ja otsiti lahendusi.
Meil on väikevaldades kümneid ametnikke, suurtest valdadest rääkimata, igaüks omaette kabinetis nagu kindluses. Võib-olla ei olegi küsimus niivõrd ametniku kompetentsuses, vaid tahtes teha head tööd. See on saba kinni, nokk lahti süsteem. Miks on see nii ja kaua sellist süsteemi toetatakse? Tähelepanu võiks sellele pöörata juba riigi tasandil.
Veel. Eestlased võiksid ja peaksid olema julgemad ning oma õiguste eest seisma. Ametnik aga peab lahendama ka kodaniku probleeme, ja kui see tõesti ei ole võimalik, siis näitama ära võimalikud lahendusteed. Tihti aitab positiivsuski, et leida lihtsaid ja ka kergemaid lahendusi.
Riik on see, mida me koos loome, mitte ühe osa Eestimaa kildkonna eesõigus. Julgust ja tarmukust oma tegemistesse!