Persoon: Uudishimulik juhustenapsaja

Tiina Kriisa ja raamatukogu kohtumine oli mõlemale poolele õnnelik juhus: arendusspetsialisti ideed ja tegemised lisavad maja palgele uudsust ja sära.

FOTO: Arvet Mägi

Tänavu Lääne-Virumaa parimaks raamatukoguhoidjaks valitud Tiina Kriisa on lasknud end juhtida õnnelikel juhustel ja uudishimul, toetunud ideedele ja raamatutarkusele.



Parima raamatukoguhoidja tiitlist sattus Tiina Kriisa esmalt hämmingusse.
“Ühtpidi on hea meel, sest kiitus on alati tore, aga natuke piinlik on ka. Inimesi, kes seda oleks väärinud, on maakonnas palju. Nominentide seas olid need, kes teevad kogukonnale olulist asja, aga samas on ka palju väga tublisid raamatukoguinimesi, kelle tööd lugeja ei näe, aga kelleta poleks siit võimalik infot leida. Võib-olla peaksime üksteist rohkem igapäevaselt tunnustama,” arvab Lääne-Virumaa keskraamatukogu arendusspetsialist.


Elu esimest raamatukogusse minekut Tiina Kriisa ei mäleta.“Kooliraamatukogus sai ikka käidud, siis oli kohustuslik käia raamatuid parandamas,” ütleb ta. “See oli kuidagi elu loomulik osa.” Rakvere tüdruk, kes armastas palju lugeda ja lemmikraamatuid aeg-ajalt üle lugeda, külasta usinasti ka linnaraamatukogu, aga tal ei tulnud pähegi end sinna ametisse mõelda.


Tagasihoidlik piiga unistas hoopis näitlejaks saamisest. Võttis julguse kokku ja läks kooliteatrisse. “Minul on olnud ikka puudu eneseusust ja enesekindlusest. Oli suur ime, et sinna sisse pääsesin, aga üsna pea sain selgeks, et tahtmisest ei piisa ja näitlejaamet mulle üldse ei sobi. Seesama enesekindluse värk – näitleja ei saa kogu aeg lava peal mõelda, et mis vaatajad minust mõtlevad. Ausõna, mul ei olnud annet, aga seltskond oli tore,” kõneleb Tiina Kriisa muigamisi. Ütleb, et imetleb siiani väga näitlejaid ning kooliteatrist, kus oli lõbus ja kedagi ei arvustatud, oli talle edaspidi palju tuge. “Ehk on see üks põhjus, miks olen raamatukogus – siin on suhteliselt tagasihoidlikud inimesed,” arvab ta.
Koolis oli Tiina enda arvates problemaatiline laps ja talle seati alatihti kolm aastat vanemat venda eeskujuks. “Vend oli väga tubli, lõpetas kuldmedaliga, aga mina ei saanud kuidagi endaga hakkama. Emaga kasvasime. Isa sai autoõnnetuses surma, kui olin kahene. Olin konfliktne tüüp – tegemata jätmised ja motivatsioonipuudus,” märgib ta. Ta loodab, et 18aastane tütar Nele, väga tubli õpilane ja peaaegu musterlaps, on teda kooli ja kunagiste õpetajate silmis rehabiliteerinud. Noorem tütar, viiene Kirke, olla aga sootuks teiset puust, isepäine ja tähelepanunõudja. “Ema ütleb, et väga minu moodi,” naerab naine.


Kui kool läbi sai, oli tahtmine edasi õppida, aga seda pidi saama teha väikese lapse kõrvalt ehk kaugõppes. “Infoteadus kõlas kuidagi väga ahvatlevalt,” tunnistab Tiina Kriisa. “See ei olnud teadlik valik. Paljud, kes olid tulnud kõlava nime peale, loobusid, kui said aru, et seal räägitakse palju raamatukogust. Mulle hakkas meeldima. See oli hea valik.”
Kool alustatud, läks arglik, kuid krapsakas neiu Lääne-Virumaa keskraamatukogu toonase direktori Liisa Düüna käest tööd küsima, kuna talle tundus, et selles majas oleks vahva töötada. “Aastatel 1997–1998 ei olnud noortel naistel, eriti lastega naistel, lihtne tööd leida, kui veel haridust ka ei olnud,” meenutab ta. Tööd polnud, aga soov jäeti meelde.
Paari päeva pärast pakutud koha Rakvere gümnaasiumi raamatukogus võttis Tiina Kriisa rõõmuga vastu, aga kui paari kuu pärast kutsutigi keskraamatukokku, läks kõhklemata. Ja jäi. Lasteosakonnas töötatud viis aastat olid toredad, ometi tekkis ühel hetkel väsimus. Just siis kutsus Liisa Düüna ta peaspetsialisti ametisse. “Minuni on kõik asjad jõudnud nii, et lihtsalt pakutakse. Ja ma olen kergesti äraräägitav,” naerab naine.


Kui Liisa Düüna hakkas ametit maha panema, oli tema soov, et Tiina Kriisa kandideeriks vabanevale direktorikohale. Kandideeris, ehkki sisemist ambitsiooni polnud. “Olin sõnakuulelik, ehkki tundsin endas tõrget,” tunnistab ta. Ta on rahul, et ei osutunud valituks. Arendusspetsialisti töö sobib talle.
“Praegu on mu tööülesanded sellised, et ega ma raamatut ei näe, kui ekstra vaatama ei lähe. Ei oska tuttavatelegi raamatuid soovitada. Olen ise ka järjekorras,” räägib Kriisa.


Arendusspetsialisti tööülesannete hulka kuulub kõik, millega raamatukoguhoidja tegelda ei jõuaks – kujundamine kuulutustest trükisteni, reklaam ja pressiteated, näituste korraldamine kõigil seintel ja kõigil korrustel. Kirjanikud ja raamatukogupäevade ürituste kavandamine. “Sebimist on mõnikord nii palju, et endal tekib identiteedikriis, lõhestumistunne. On väga palju pisiasju, mis tahavad tegemist.”


Omaette peatüki tööelus moodustab raamatukogu veebileht. “See on väga ajamahukas asi. Mõne asja töölesaamiseks näeme itipoisiga hulga vaeva,” märgib ta. Ja lisab, et lehe väljamõtlemine ja tegemine oli paras pähkel, milleks tuli palju asju endale selgeks teha. “Jagasime ülesanded ära. Struktuur ja kujundus oli minu teha. See oli küll väga raske,” meenutab ta ja sõnab, et ehkki vidinaid on saanud kogu aeg uuendada, oleks varsti aeg teha uus koduleht.


Hiljaaegu lõpetas Tiina Kriisa magistriõppe, taas väikese lapse kõrvalt. Cum laude. “Kui infoteaduse esimene aste sai lõpetatud, siis tuli kõrgharidusreform ja bakalaureusekraad polnud päris täielik kõrgharidus. Aga mina tahtsin, et oleks päris,” lausub ta.
Tallinna ülikoolis õppinud Tiina Kriisa tahtis ilmtingimata minna magistriõppesse Tartusse. Teemaks valis infokorralduse eriala. “Seal oli palju asju, mis seostub minu tööga – suhtekorraldust, kommunikatsiooni, multimeediat. Oli raske, aga huvitav,” kõneleb ta. Märgib, et magistrantuur, mille ajal argipäevad läksid tööl ja nädalavahetused Tartus, oli üksjagu ohverduste aeg.


Lõputöö kirjutas ta juhendaja soovitusel mustrikeelest. “See on meetod, mis on nagu teadmiste taaskasutamine. Et on probleeme, mis esinevad korduvalt, nii et teame, et keegi on seisnud samasuguse probleemi ees ja lahenduse juba leidnud,” selgitab ta.
Kuna Eestis sellega tegeldud polnud, tuli välisautoritest lähtudes teooria kokku panna ning praktiliseks näiteks sai auviste temaatika rahvaraamatukogudes: probleemid ja lahendused neile mustrikeele kaudu. “Hullu vaeva sai nähtud, aga oli põnev,” võtab ta kokku uurimistöö ja loodab, et arhitektuurist pärinevast mustrikeelest, mida saab kasutada igal erialal, on raamatukogunduses kasu.
“Niisugune lihtne asi, kuhu kleepida vöötkood ja kohaviit auvisel: millest lähtuda ja kuidas paigutada neid parema säilimise seisukohast,” toob ta ühe näite.


Doktoritööd Tiina Kriisal plaanis pole. “Ma ei näe põhjust seda ette võtta. Minust ei saa mingit erialateoreetikut. Mulle meeldib teha oma igapäevast tööd nii hästi kui oskan, ja mitte silma paista,” sõnab ta.
Tiina Kriisa lustlike, valimiskampaaniat matkivate “Vali lugemine!” plakatite lööv idee ja vaimukas teostus lõi laineid üle Eesti. Autori meelest oli tegu hooajalise ideega, mille kasutamise oleks pidanud aga rutem lõpetama. “Oli naljakas ja aitab küll,” arvab ta.
Pingeid, mis tihedas tööelus tekivad, maandab Tiina Kriisa vabaõhuspordiga – metsas joostes või ratast vändates. “Lähed metsa, jooksed, mõtled, fantaseerid ja pead igasugu sisemonolooge. Lahendad niimoodi peas oma konfliktid ära ja tuled rahunenult teiste juurde. Tervisele ka kasulik,” räägib ta. “Jooksed ööjooksu läbi ja oled pärast rahul, ehkki rajal mõtled, et on raske, ja pahandad endaga, et pole trenni teinud. Sport on selline kirg, millest naljalt välja ei saa.”


Kui varem treenis ta tulemuse pärast, siis nüüd enam mitte, ehkki isalt päritud sportlasehing veab aeg-ajalt võistlusradadele jõudu katsuma. Tõsine kukkumine mulluse Rakke rattamaratoni lõpu eel, nii et teadvus kadunud ja ratas kaheksaks, viis tahtmise maratonidele trügima minna.
Suusamaratonidest sõidab Tiina Kriisa üksnes vabatehnika omi. “Tartu maratonile ma ei saa minna, sest mul pole klassikasuuski ja ma ei oska klassikat sõita,” sõnab ta. “Meil peres ju mees sõidab, mina sõidan ja vanem tütar sõidab, nii et läheb rahaliselt väga keeruliseks osta kolmed klassika- ja uisusuusad, klassika- ja uisukepid, saapad. Pluss lapsele suveks rullsuusad. See on nii kallis lõbu, et mulle piisab, kui käin ära kohalikud uisutehnika maratonid – Neeruti maratoni ja Viru maratoni.”


Väike tütar harjutab esialgu jalgrattasõitu ning teeb kaasa laste spordivõistlustel. “Tütardel erilist sportlasevaimu ei paista, vanem tüdruk teeb küll kõvasti trenni, aga teeb seda tõesti mõnu pärast – ja see on väga hea,” on ema rahul, et järeltulijatel on vähem sportlikke ambitsioone kui kunagi temal endal.
“Muidugi kui lähed võistlema ja pauk käib, on sel hetkel mõistus kadunud. Ei ole nii, et tiksun siin taga ja vaatan loodust. Tegelikult käib tagumises sajas ka tihe rebimine, et kas naabrinaine on täna ees või taga – see on samuti väga oluline,” naerab naine. “Aga see on mäng,” rõhutab Tiina Kriisa, kes sportliku südikuse ja eneseületuse on endale märkamatult lõiminud raamatukogutöösse.

Kolleegid arvavad

Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktor Õie Tammissaar:
Tiina on ääretult järjekindel ja vahel liialtki maksimalist. Kui midagi ette võtab, siis lõpule viib. Kehva tulemusega ei lepi, küllap tuleb see kaasa tema sportlaseelust. Alati õppimisvalmis ja oma erialases töös vaatega tulevikku.

Teenindusjuht Kaili Õunapuu-Seidelberg ja
peaspetsialist Lea Lehtmets:

Tiina on nii hea sõber kui tore kolleeg. Ta on aktiivne, positiivne ning talle võib alati kindel olla. Ta on väga põhjalik ja nõudlik nii enese kui teiste suhtes. Tiinal on ka hea huumorimeel, mis tuleb meeskonnatöös ja igapäevases suhtlemises suureks kasuks. Tiinaga juba võib luurele minna!
 

    Tagasi üles