Vaade: õudsed lapsepõlvelood
30. oktoober 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/29/11535177t1h4975.jpg)
Ükskord, ühel koolilaste teatrifestivalil, ütles Andrus Vaarik pärast seda, kui oli mõnda aega vaadanud laval sähvivas strobovalguses tantsivaid noori, et vanale inimesele ei tohi tuledega nii palju vilgutada, võib langetõvehoog tulla. Mõnikord kui televiisorist multikaid vaatan, tunnen sama.
Muidugi oleneb kõik suuresti sellest, millisel kanalil multifilmi näidatakse, aga alati ei pruugi olla võimalust jätta endale viimase sõna õigus. Näiteks kui televiisor on mängima pandud külas või kohvikus, kus puldiga laiama minemine tundub ebaviisakas. Nii istungi ning kissitan silmi, sest ekraanil sähvivad tegelased ja sealt kostev piuh! pauh! põmaki! tundub minuvanusele ikka liig mis liig.
Nädalavahetusel lõppes Tapal filmifestival “Kino maale”, mis viib maapiirkondadesse (anima)filme. Suur oli aga minu üllatus möödunud nädalal, kui Tartu Postimehes ilmus lugu sellesama festivali teemal, ja nimelt selles võtmes, et festivalil näidatud multikat Suurest Tõllust peavad moodsad vanemad lastele liiga õudseks. Tsitaat artiklist: “Lahinguväljal torgatakse mõõgad läbi saarlastest sõdalaste kõhust, kõridest ja mitmel korral peastki. Samal ajal käib taustaks sugestiivne, monotoonne ja süngevõitu Lepo Sumera muusika.”
"Astrid Lindgrengi kirjeldab värvikalt, kuidas Pipi metsas suurte ampsudega kärbseseent sööb, pärast seda mudas püherdab ja siis kuuleb, et tema riided räägivad temaga."
On küll nii. Aga samas hea rahulik vaatamine: verd lendab, aga see kõik toimub mõistlikus tempos ega pane pead valutama. Või siis teine nõukaaegsete laste lemmik – 1985. aastal ilmavalgust näinud “Nõiutud saar” Riho Undilt ja Hardi Volmerilt. Vaat see võiks tänapäevastele lastele alles õudus tunduda!
Kuigi omal ajal näis täitsa okei: mõõdukas doos “Nõiutud saart” või “Klaasikillumängu” käis ühe tegusa päeva juurde.
Hiljuti lugesime lapsega “Pipi Pikksukka” ning tuleb tõdeda, et mitte üksnes Eesti loojad pole lennuka mõttega: Astrid Lindgrengi kirjeldab värvikalt, kuidas Pipi metsas suurte ampsudega kärbseseent sööb, pärast seda mudas püherdab ja siis kuuleb, et tema riided räägivad temaga. Lugesin lapsele ette ja uni tuli magus nagu ikka. Meie ei karda õudseid lugusid.