Plastkõrred on elu ja surma küsimus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jane Paberit.

FOTO: Olga Šištšenko

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Ookeanides hulpivast plastireostusest moodustavad kõrred küll väga väikese osa, ometi oleme teadlikud nende hukutavast mõjust ookeanielanikele. Näiteks kilpkonnadele.

Millest me nii teadlikud ei ole, on see, et ka siinsamas Eestis on neid, kellele plastkõrred on elu ja surma küsimus. Räägin erivajadustega inimestest. Olgu see erivajadus siis ajutine (trauma- või operatsioonijärgne seisund) või püsiv, pöördumatu puue. On haigusseisundeid, mille puhul inimesed saavad kogu vajaliku vedeliku ja toidu vaid kõrre abil. Praegu saada olevatest (teoreetiliselt) asendusvariantidena pakutavatest paber-, pasta-, pilliroo- ja silikoonkõrtest on plastkõrs parim, sest see on piisavalt nii painduv kui ka jäik (on paigutatav), see on hügieeniline, suhteliselt allergiavaba, vajaduse korral saab mitu kõrt üksteise otsa ühendada. See on odav. Ja siiani olnud kõikjal kättesaadav. Mis aga põhiline: plastkõrs ei lagune ka pikemal vedelikus seismisel.

“Kui teil tekib küsimus, kuidas enne plastkõrsi sellistel keerulistel juhtudel hakkama saadi, siis on vastus ühene: ei saadudki. Surdigi vedelikupuudusesse, alatoitumusse, kopsupõletikku, mis tekkis toidu- või muude osakeste kopsu sattumisel.”

Tagasi üles