Kõhe pärastlõuna kaheksa selgeltnägijaga

Kotkasulg tunneb end Virumaal viibides õnnistatuna. Foto: Marianne Loorents

Kui kiirustades Teatrikohvikusse jõuan, kus loodan näha “Eesti selgeltnägijate tuleproovi” osalejaid, et neist üks lugu kirjutada, on nad juba kenasti reas istet võtnud ja esinemiseks valmis. Kohal on parasjagu niipalju publikut, et veel on ruumi, aga kohvik oleks siiski justkui täis.

Ma ei saa oma seisukohast šamaanide, meediumite, selgeltnägijate, kaardimooride ja muude imetegijate suhtes ise ka päris täpselt aru. Kõige ausam oleks öelda, et ma kardan neid. Seepärast oli nendega kohtumine paras julgustükk. Ei tea ju, mida neilt oodata, kui pole iial ühegagi kokku puutunud.

Äkki mõni neist vaatab mind ja kuulutab siis midagi, mida ma teada ei taha. Või poetab muu hulgas salapärase sõnumi, mis mind piinama jääb. Kuid ma lähen ikka – hirmu faktor.