Äsja läbis meediat teade, et Põhja-Korea diktaatori surm kõigutas Aasia aktsiaturge, viis börsihinnad alla. Ilmselt küll ajutiselt. Aga äkki võib võimuvahetus siiski mingeid suuremaid sündmusi vallandada? Kuid mil määral võib üksikisiku surm mõjutada ajalugu?
Mõningaid näiteid ajaloost. 1914. aastal Sarajevos ertshertsog Ferdinandi tapmine sai verise Esimese maailmasõja päästikuks.
Pärast Makedoonia Aleksandri varajast surma lagunes ka tema hiigelriik pärijate võimuvõitluses tükkideks. Või kui võidukad mongolid jõudsid 1242. aastal juba Aadria mereni, Itaalia rikkuste lähedale, said nende väejuhid teate oma suurkhaani surmast ning pöördusid otsemaid Aasia sügavustesse tagasi – suurkhaani riiki ja võimu jagama.
XVII sajandi algul valmistas Prantsuse kuningas Henry IV ette suurt sõda Euroopas domineeriva Austria vastu. Monarh taipas hästi, et sõda ei võideta mitte ratsaaadlimeeste uljusega, vaid kahurväe, laskemoona, sõdurite väljaõppe, toidu ning varustusega. Prantsusmaa valas suurtükke, soetas relvastust, varusid ning rahatagavara. Fanaatiku Ravaillaci noahoop tappis kuninga ning juba küpsev suursõda lükkus aastaks edasi.
Või näiteks USA presidendi Roosevelti surm 1945. aasta kevadel. Erinevalt Churchillist oli Roosevelt siiras härrasmees, keda salakaval Stalin korduvalt lollitas. Milliseid privileege võinuks Stalin temalt 1945.-1946. aastal endale veel välja petta? Formaalselt peaks Kim Jongi Ili mantlipärija olema tema noorim poeg Kim Jong Un. Aga äkki leiab keegi riigi või sõjaväe võimuladvikust, et mõni teine, küpsem mees sobiks selleks paremini? Või soovib ehk diktaatorivõimu jaotamist mitme isiku vahel?
Vanaisa Kim Il Sõng (Kim Ir Sen) oli võimul ligi pool sajandit ning jõudis luua absoluutse isikukultuse, saada peaaegu jumaluseks. Kes söandanuks tema pühale tahtele vastu vaielda? Vana Kim Ir Sen tutvustas oma poega juba aastaid oma järglasena, harjutas selle mõttega oma rahvast ning võimumehi. Pealegi päris Kim Jong Il riigi oma isalt küpses eas, ligi 53aastase täismehena.
Kuid sellegi poolest ei saavutanud Kim Jong Il kunagi oma isa autoriteeti.
Vanad, sõjaliste teenetega ning ordenikoormate all lookas kindralikõbid pidasid teda lihtsalt poisikeseks, üksnes oma suure isa pojaks. Kuid uus diktaatorikandidaat Kim Jong Un oli aasta eest veel hoopis tundmatu suurus, seega uustulnuk. Pealegi, mis autoriteet saaks vanadele, ennast täis kindralikõbidele olla mingi alla 30nene poisike, olgu tal pealegi kindralipagunid.
Naabritel on põhjust mureks. Kas ei teki äkki diktatuuririigis võimuvõitlust ning segadusi? Millise kursi võtab uus riigijuht? Ärgem unustagem, Põhja-Koreas on ikkagi 1,2miljoniline armee, tuumarelv ning ka raketid. Juba sajandeid on teada, et miski ei liida rahvast kindlamini kui ühine välisvaenlane, eriti veel üks väike ning võidukas sõda. Lõuna-Korea võib karta nii sõjalisi provokatsioone kui ka naaberriigi siserahutusi ning sellest tulenevaid põgenikehorde. Ega Hiinagi oma pinnal põgenikke näha ei soovi. Veelgi enam on ta huvitatud aga senist tüüpi režiimi säilimisest, sõjakast diktatuuririigist enda ja Lõuna-Korea ning USA sõjaväebaaside vahel.