Kuid sellegi poolest ei saavutanud Kim Jong Il kunagi oma isa autoriteeti.
Vanad, sõjaliste teenetega ning ordenikoormate all lookas kindralikõbid pidasid teda lihtsalt poisikeseks, üksnes oma suure isa pojaks. Kuid uus diktaatorikandidaat Kim Jong Un oli aasta eest veel hoopis tundmatu suurus, seega uustulnuk. Pealegi, mis autoriteet saaks vanadele, ennast täis kindralikõbidele olla mingi alla 30nene poisike, olgu tal pealegi kindralipagunid.
Naabritel on põhjust mureks. Kas ei teki äkki diktatuuririigis võimuvõitlust ning segadusi? Millise kursi võtab uus riigijuht? Ärgem unustagem, Põhja-Koreas on ikkagi 1,2miljoniline armee, tuumarelv ning ka raketid. Juba sajandeid on teada, et miski ei liida rahvast kindlamini kui ühine välisvaenlane, eriti veel üks väike ning võidukas sõda. Lõuna-Korea võib karta nii sõjalisi provokatsioone kui ka naaberriigi siserahutusi ning sellest tulenevaid põgenikehorde. Ega Hiinagi oma pinnal põgenikke näha ei soovi. Veelgi enam on ta huvitatud aga senist tüüpi režiimi säilimisest, sõjakast diktatuuririigist enda ja Lõuna-Korea ning USA sõjaväebaaside vahel.