Ühes ilmaportaalis oli kirjas, et kui sel sügistalvel sadanud vihm oleks tulnud lumena, siis oleksime sõna otseses mõttes lumme mattunud – nii palju on olnud sademeid. Sellisel juhul on parem vihm.
Juhtkiri: Muutlik jõuluilm
28. detsember 2011, 07:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis puutub kevade tundesse, siis eks talve algusega hakkabki ju loodus uuesti tärkama. Kui vaadata rohetavaid heinamaid ja hallist paekivist varemeid, siis tundub, nagu oleks kusagil Suurbritannias, ainult lambad puuduvad. Eesti on ju kolmest ilmakaarest ka veega ümbritsetud.
Muidugi Eesti mandriosa ilma meri palju ei mõjuta, sest palju külma tuleb Peipsi tagant. Aga saartel on hoopis teine ilm ja seal on ju alati soojemad talved olnud.
Kiiresti vahelduvate tsüklonitega kaasneb paratamatult tormisem ilm.
Vana mees tegi suvel puukuuri, mitu kuud tegi ja sai sügiseks katuse alla. Ilus kuur tuli. Ja palju aega ja jõudu nõudis. Hoole ja vaevaga laoti seejärel puud sisse, et talvel head kuivad võtta. Õnneks on olnud pehme talv, puid on hästi vähe kulunud. Hing lausa hõiskab sees.
Jõulupüha vaiksel tunnil käis seal hirmus raksakas, pilk õue võttis nutumaigu suhu – katusetükid lendasid tormituule käes hoovi teise otsa tamme alla. Midagi kasutuskõlblikku alles ei jäänud. Materjali peale läinud paarsada eurot elab ka kuidagi üle, kuigi jõulukinkideks läks samuti omajagu. Aga puud on nüüd vastu talve lageda taeva all, kes see enam jõuab uuesti ehitama hakata. Ja hoolega tehtud töö ... sellest ei tasu rääkidagi.
Selline kurb lugu vanal mehel tormi ette jäänud puukuuriga.
Kundas tahab meri üle kallaste tulla. Loodetavasti suuremaks uputuseks ei lähe.
Lihtsalt selline ilm on. Muidugi võiks kristallkuulilt tolmu puhuda või kohvipaksu läbi kaltsu litsuda ja sealt ehk midagi põhjapanevat välja lugeda, aga kas ongi vaja. Alati ei peagi juurdlema, miks üks või teine asi nii on, nagu ta on.
Mõnikord on targem lasta asjadel omasoodu minna ja mõelda, et oh, mis vahva ilm – detsembri lõpp, aga väljas 10 kraadi sooja. Ei mingit tüütut lumerookimist ega ahjude ülekütmise ohtu.
Puhub tuuleke, siis jälle vaikib, sajab lumeke, siis jälle sulab. Inimene, vaga loom, ajab ikka omi asju, olenemata sajust, tuulest või vaikusest.