Marje Muusikus: “Me ei pane kedagi põlu alla”

Marje Muusikus. Foto: Matti Kämärä/Põhjarannik

​“Tervist! Olen Marje Muusikus terviseametist ja pean teile teatama, et teil on tuvastatud koroonaviirus.” Selliseid sõnumitooja kõnesid on viimastel nädalatel tulnud terviseameti ida regionaalosakonda juhtival Marje Muusikusel üksjagu teha.

Alates eelmise aasta juunist selles ametis oleval Marje Muusikusel on koos siinse osakonna kaheteistkümne kolleegiga võtmeroll, et hoida ära kurja viiruse levik Virumaal.

Millele teie põhitähelepanu on olnud keskendunud alates sellest, kui sai selgeks, et koroonaviirus on märksa suurem oht, kui veel veebruaris võis arvata?

Töötame eelkõige selle nimel, et viiruse levikut piirata. Et näiteks neis ettevõtetes, mille töötajate seas on tuvastatud nakatunu, saaks temaga kokku puutunud töötajad kiiresti analüüsitud.

Tuleb teha palju nõustamist ja jälgida isikukaitsevahendite kasutamist. Hooldekodude elanikke ja töötajaid olema suunanud lauskontrolli.

Oma telefoniaku jõuate ilmselt päeva jooksul mitu korda tühjaks rääkida.

Jah, seda tuleb küll ette. Igal hommikul vahetame oma staabiga infot, kus anname ülevaate olukorrast meie ida regioonis. Kaks korda nädalas on meil Ida-Eesti kriisikeskuse staabi koosolekud, kus arutame kerkinud ja kerkida võivaid probleeme. Seal annavad ülevaate hetkeolukorrast nii ametkonnad kui ka kohalikud omavalitsused.

Millised on olnud Ida-Virumaal kõige kriitilisemad päevad?

Alates 13. märtsist, kui Ida-Virumaal tuvastati esimesed haigusjuhtumid, on meil olnud vahetpidamata pikad tööpäevad. On kuidagi nii läinud, et just nädalavahetustel on tulnud korraga hooldekodude kohta halbu testide tulemusi.

Just hooldekodude puhul on väga tähtis kiiresti reageerida: nõustada, kuidas edasi tegutseda, anda kriisireservist sinna juurde isikukaitsevahendeid, jälgida, et kõik positiivse prooviga hoolealused saaks kiiresti ülejäänutest eraldatud.

Samas käib pidev meeskonnatöö, kus jälgime olukorda, kogume infot, teeme ülevaateid, katsume leida seoseid. Epidemioloogilisest seisukohast on tähtis teha selgeks nakatumise kolded, et ei jääks üksikjuhtumeid, mille puhul ei ole võimalik aru saada, millisest kontaktist haigestuti.

Tihti on nii, et alguses, kohe pärast positiivse proovi selgumist, ei saagi aru, kust ja kellelt võis inimene nakkuse saada. Siis me kaardistame kõik inimese liikumised ja püüame selgeks teha, millised kontaktid tal võisid olla. Vaatame eelkõige lähikontakte: leibkonna liikmeid, sõpru, töökaaslasi, kellega on pikemalt koos oldud. Kuid tihtipeale võib nakatumise allikas hargneda välja ka hoopis mujalt.

Võtta läbi nakatunud inimese kõik viimase aja liikumised − see on omalaadne detektiivitöö.

Jah, on küll.

Kuidas te aitate inimesel aru saada, kus ta võis nakkuse saada, kui ta on käinud ka näiteks kauplustes ja teistes avalikes kohtades?

Praegu on meil neid juhtumeid, kus pole aru saada, kus inimene haigestus, suhteliselt vähe. Kohtla-Järvel paar sellist on. Seal me kaardistame nende inimeste liikumist ka toidupoodides.

Siiamaani [intervjuu on tehtud teisipäeva õhtul] ei ole õnneks toidupoodide töötajate kohta Ida-Virumaal ühtegi positiivset proovi tulnud. Kui see peaks juhtuma, siis järgneks suurem testimine nende inimeste seas, kes on tööl kassas või leti taga. Meil on tulnud nakatunuid tööstuskaupade kauplustest, aga need on praegu kaubanduskeskustes nagunii suletud.

Kas toidupoed on praegu ühed põhilised ohuallikad, kus nakkus võib levida?

On, aga kui hoida korralikult pikivahet ja kasutada desovahendeid ja ühekorrakummikindaid, nagu ma ka ise teen, siis saab seda ohtu kõvasti vähendada.

Kas mõistlik oleks ka maski kanda?

Kui neid on võimalik saada, siis eakamatel ja madala immuunsusega inimestel tasub seda kindlasti teha. Tänu piirangule, et poes tohib korraga olla vaid piiratud arv inimesi, on olukord natuke paremaks läinud. Mõnedel kellaaegadel kippus olema liiga palju rahvast ja distantsi hoidmine oli raskendatud.

Probleem on ka selles, et eakamad inimesed ei kasuta iseteeninduskassasid.

Kui palju on teil tulnud igasuguste nõuete ja reeglite täitmise pärast piike murda mõnede poodide või asutustega, kes väidavad, et tegu on ülevõimendamisega?

Võibolla kõik kõned pole minuni jõudnud, aga ma ise ei ole sellega kokku puutunud. Olen ka ise üsna paljusid kauplusi konsulteerinud. Mitmed kaupluseketid on ise võtnud minuga ühendust, et arutada läbi riskiolukordi ja seda, mida saaks paremaks teha.

Teil on tulnud ka inimestele helistada ja öelda, et olen Marje Muusikus terviseametist ja annan teada, et teie koroonaviiruse proov on positiivne. Kuidas on inimesed sellisele teatele reageerinud?

Testi tulemuse teade läheb terviseinfosüsteemi ja inimesed saavad selle üldjuhul sealt otse teada. Kui inimene ise seda ei vaata, siis võib tõesti olla vahel ka nii, et esimesena saavadki nad sellest teada meie kõnest. Eriti eakamad inimesed, kes ei kasuta internetti.

Aga üldiselt on nii, et kui inimene juba läheb testi tegema, arvestab ta võimalusega, et ta võib olla nakatunud. Alguses, kui teste veel vähe tehti, helistasime läbi ka kõik negatiivse testitulemuse saanud inimesed ja siis kõlas telefoni teisest otsast rõõmu palju. Selliste uudiste edasiandmine on loomulikult meeldivam.

Kõige halvem on anda hooldekodudele edasi teadet, et teil on jälle kümme positiivset juurde tulnud, nagu hiljuti oli.

Tegu on tundmatult käituva viirusega ja seetõttu on ka sellega seotud hirmud suured. Kas teie arvates suhtutakse vahel diagnoosi saanud inimestesse ka põhjendamatult halvasti, mistõttu inimesed pelgavad põlu alla sattumist?

Me ei pane kedagi põlu alla. Loomulikult ei ole need inimesed süüdi selles, et nad käisid kusagil ja haigestusid. Seetõttu ei tohiks mingil juhul neisse halvasti suhtuda.

Kriitiliselt tuleks suhtuda nendesse inimestesse, kes ei täida neile määratud režiimi. See on mõtlematu ja pahatahtlik käitumine. Mõni inimene mõtleb võibolla vaid oma tervise peale, et olen noor ja mida see viirus mulle ikka teeb, aga samas võib ta nakatada teisi.

"Viiruse leviku algus oli nii Ida-Virumaal kui ka Lääne-Virumaal natuke teistmoodi."

Marje Muusikus, ​terviseameti ida regionaalosakonna juht

Alguses oli haigusjuhtumeid vähe ja siis oli võibolla harjumatu kohaneda kodus istumisega. Vahetult enne seda, kui viirus laiemalt levima hakkas, läks ju nii mõnigi inimene veel viimasel hetkel reisile.

Sellist olukorda nagu praegu ei ole meil ju ka varem olnud − eks me kõik õpime ja harjume. Kui tulevikus peaks midagi sellist veel korduma, siis ollakse ilmselt tunduvalt ettevaatlikumad.

Omaette küsimus on ka avalikus huvis ja isikuandmete kaitses. Mille põhjal teie hindate, millal ja kui suure detailsusega on vaja avalikkusele teada anda, millises poes või muus avalikuses asutuses töötab ja millises piirkonnas elab uus nakatunu?

Terviseamet on erapooletu asutus, kelle põhiline huvi on nakkuse leviku piiramine. Kui võtame näiteks hiljutise juhtumi Pärnus, kus mitu Maxima poe töötajat nakatusid, siis isiklikult oleksin ka huvitatud sellest teada saamisest. Saaksin hinnata, millises ajavahemikus ma seal käisin, ja kui mul on tekkinud mingid sümptomid, siis ma vähemalt oskan kahtlustada, et ma võisin sealt nakkuse saada, ja pöördun perearsti poole, et paluda saatekirja testimisele minekuks. Avalikustamise mõte ongi just selles.

Viimastel päevadel on mitu poliitikut, näiteks Martin Helme, aga ka teadlast avaldanud arvamust, et Ida-Virumaal on väga palju testimata viirusekandjaid ja see pomm võib lähiajal plahvatada. Kas teie arvates on selleks alust rohkem kui mõnes teises piirkonnas?

Eks sellised seisukohad tulevad sellest, et Ida-Virumaal oli nakatunute arv päris pikka aega väike. Viiruse leviku algus oli nii Ida-Virumaal kui ka Lääne-Virumaal natuke teistmoodi. Kui teistes regioonides toodi see sisse välismaalt, siis meil algas see hiljem, kui hakkasid haigestuma inimesed, kes olid olnud Lõuna-Eestis lähikontaktis haigestunud inimestega.

Hiljem tulid juba mõned nakatunud, kes olid saabunud puhkuse- või tööreisilt välismaalt, mõni Rootsist, mõni Inglismaalt, mõni ka Peterburist.

Olukord võib kiiresti muutuda, aga praegu te mingit märki nakatunute arvu suureks kasvuks ei näe?

Mingeid märke näitab see, kui meil õnnestub suurem grupp inimesi ära testida. Näiteks Kohtla-Järve vanurite kodus on tehtud ligikaudu 130–140 testi ja need on olnud negatiivsed. See on päris suur hulk, kaasa arvatud töötajad, kes käivad ju iga päev tööle ja koju. Võtame veel hooldekodusid ja haiglaid testimiseks ette. Kui saame suure arvu inimesi ära testida, siis see peegeldab ka üldist seisu.

Uudised koroonaviiruse levikust Hiinas ja Itaalias hakkasid Eestis rohkem tähelepanu pälvima veebruris. Millale teie tundsite, et see on nüüd päris suur asi, millega ka meil seisab ees pikk, raske ja igapäevast elukorraldust pea peale pöörav võitlus?

Arvestades seda, kui palju meie inimesed reisivad, võis ühel hetkel eeldada, et ega see meid puutumata ei jäta, sest haigused paraku liiguvad koos inimestega. Et see nii massiliseks kujuneb, ei arvanud veebruaris meil veel suurt keegi.

Ajaliselt oli see halb kokkusattumus, et just Itaalias selline suur kolle tekkis. Oli ju koolivaheaeg, Eestis oli lumetu talv, paljud sõitsid Itaaliasse ja Austriasse suusatama.

Milline on teie üldine hinnang Ida-Virumaa inimeste tervisekäitumisele selles eriolukorras?

Üldiselt olen ma saanud ikka positiivset tagasisidet. Ettevõtted muretsevad tõesti, küsivad ette, mida nad saaksid ja peaksid tegema, kui midagi juhtub. Kui oleme teinud ettepanekuid sulgeda mõni ettevõte ajutiselt, siis keegi ei ole vastu olnud ning on nõustutud nende soovituste ja korraldustega. Pigem küsitakse, mida saame veel ära teha.