Astuge ligi, head Roela meeste munad!

Mare Rossmann Foto: Erakogu

Nii reklaamis 50 aastat tagasi Rakvere turuplatsil üks mees kanamune. Keegi naisterahvas arvas küll, et pole need Roela meeste omad midagi paremad kui teiste omad, aga ostis siiski tosina jagu.

Hiljuti nägin ühes ketipoes munakarbi kõrval reklaamsilti, et need munad on munenud stressivabad kanad. Üks naine lasi silmadel käia üle munakarpide rea ja ostis neid, mis olid reklaamsildiga märgistatud. Võtsin minagi, ikka neid stressivabu. Öelge veel, et reklaam ei mõju.

Üks mees teatas, et tema tegi nende jõulude ajal kreeklast. Et raha oli otsas, mõtles naabrilt laenata. Algul puigelnud too küll vastu, et elu on nii raske ja pole omalgi, kui aga pudel poole peale sai, ütles, et elul ei ole viga midagi. “Ja kui põhi juba paistis, siis küsis, kui palju sa seda laenu tahad. Ütlesin igaks juhuks suurema summa, sest ega mul endal ei ole niikuinii tagasi maksmiseks raha. Kavatsen paluda, et naabri-Villem teeb seda minu eest. Tal seda nodi ikka on.”

Sõnum on selge, aga kas ka jätkusuutlik? Meil ringleb samuti reklaame, mille mõttest on väga raske aru saada. Erinevus rikastab! Esimene mõte oli, et asi see erinev olla, kui rikkaks saab. Nii lihtne see olla ei saa, oli järgmine mõte. Aga ega reklaam olegi vist mõeldud selleks, et tema üle pikemalt järele mõelda ja tema mõju on niikuinii lühiajaline.

Kui erinevustest räägitakse, mõeldakse tihti erineva seksuaalse sättumusega inimesi. Ei saa kohe mitte aru, kuidas olukord, kus mõne mehe jaoks maa külgetõmbejõud on suurem kui naisterahva oma, võiks kedagi rikastada.

Nali naljaks, aga kui tõsisemalt rääkida, siis meil on üks väike grupp kapist välja tulnud homoseksuaale ja teine väike grupp homovastaseid, kes peavad omavahel mingit arusaamatut võitlust. Probleemi sisulise arutamiseni ei ole me veel jõudnudki. Ehk kutsub reklaam üles suuremale sallivusele ja võitlusele diskrimineerimise vastu?

Juba ainuüksi sõna “diskrimineerimine” tekitab paljudes kartust, sest seda võidakse tõlgendada väga laiapõhjaliselt. Kui ma tantsusaalis jätkuvalt eelistan tantsima palumisel naisi meestele, siis kas mind võidakse hakata süüdistama meeste diskrimineerimises, on üks mees murelik.

Ja sallivus ei tohiks muutuda ükskõiksuseks ja kõike lubavaks. Kui Euroopast jälle suurem rahalaev tuleb, et kampaaniaid korraldada, siis võiksid need ehk olla järgmised: “Ära salli lauslollust, tulgu see Brüsselist või omade suust!”, “Ära salli alatust ja inimese väärikuse alandamist!” Ja seda loetelu võiks jätkata.

Mitte erinevus ei rikasta, küll aga rikkus eristab. Eriti märgatav on see külakogukonnas: kui raha pole, vajuvad ka suhted ära. Kui sul on ühe kuu tarbeks kulutada ainult 300 rahaühikut, siis tarbimine kukub maa alla. Vaesus on  hädade algpõhjus. Jõulude ajal korraldatakse palju heategevuskampaaniaid, kuid ka head peab oskama teha.

Üks noor kuue lapsega üksikema ütles, et ta pelgab jõulusid. “Ma tean, et nad tahavad head, aga nad sõidavad oma uhkete autodega, kenasti riides ja lõhnastatud, minu hoovile koos fotograafidega, tunnen ennast saamatu, väeti ja viletsana.” Õnnetu inimene õnnelike inimeste seas tunneb ennast veel õnnetumana. Olen nõus Toomas Pauliga, kes on öelnud, et tõeline hea sünnib nii enesestmõistetavana, et tegija ei saa arugi.

Juba pikka aega räägitakse väärtuste kriisist. On tõsiasi, et inimesed väärtustavad erinevaid asju. Kui ma su võtsin, olid mõõtmed 100/70/100, arutleb abielumees, nüüd on 150/150/150. Numbrid on suuremad, aga väärtus?

Autokooli tuli noormees, kes teatas, et tema viljeleb vaid bemmi-ossi sõidustiili ning need, kes peavad oluliseks säästvat ja keskkonnasõbralikku sõiduviisi, on tema hinnangul “suht-koht soodad sokkis”. Ei tunne nüüdisnoorte slängi, kuid näoilme järgi otsustades asuvad need tema väärtushinnangute järgi kõige madalamal astmel.

Kõik meie poliitikud ja riigijuhid rõhutasid oma aastalõpupöördumistes eetika tähtsust. Presidendi kõne kandis mõtet, et kuna meie riik on juba 20 aastat taas iseseisev ja jõudnud täiskasvanuikka, on viimane aeg hakata käituma vastavalt, s.o eetiliselt. Kui uskuda, et väärtuskasvatus on kõige efektiivsem 3.-5. eluaasta vahel ja et hiljem on väga raske oma riistvara muuta, siis kas praeguse põlvkonna jaoks ei ole see üleskutse juba hiljaks jäänud. Jokk-mehed ja -naised vaevalt end muudavad.

Üldse on inimesega nii, et Tammsaare mõtet kasutades, ta tahab ikka natuke valetada, varastada, petta. Ainult 1% inimkonnast olevat sellised, kes ei lähe ajadeski sohu. Aga selle 1% nimel on meil kõigil vaja pingutada. Kuni nemad on olemas, ei ole kõik veel kadunud. Moraalsus püsib sel 1%-l ja neid tuleb kasvatada lapsest peale.

Mida soovida uueks aastaks? Peep Vainu koolituselt on meelde jäänud mõte, et vaheta see, mida omad, selle vastu, mida tahad. Mina soovin kõigile mõõdukat optimismi. Isegi pangalaenu tagasimaksele mõeldes ära lähene nii, et kogu elu rikub ära, vaid mõtle, et terveks eluks jätkub. Lohutagu meid teadmine, et kõik asjad on meil siis, kui neid pole, kui me nad saame, me kaotame nad.