Kiisel ehk kaerakile pole toidulaualt veel kuhugi kadunud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaerapõld.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Rakvere kesklinnas endises turuhoones asuv kohvik Puhkepaik on saanud siinkandi eakatele kokkusaamiskohaks. Nimelt korraldab kohvikupidaja kord kuus populaarseid teemaüritusi.



Puhkepaiga peremees Urmas Lindlo ütles, et mitmel korral astunud eakad inimesed kohvikusse sisse ja küsinud, kas kiislit ka on. Ei olnud. Lindlo polnud sellist sööki kordagi söönud, rääkimata keetmisest. Aga kuna rahvas nõudis, siis võttis ette ja korraldas teemaõhtu. Uuris enne ajalugu ja retsepte.

Läbitöötatud kirjanduse põhjal väitis kokk, et kiisel oli matusetoit, mida tehti rohkem Ida-Eestis ja Setumaal ning mille kõrvale rüübati piima või suhkruvett. “Enne kiisli söömist tuli mälestada kadunuid,” lisas Lindlo.

Igatahes on kiisli ehk kaerakile valmistamise võti kääritamises ja pärast keetmist on tulemuseks sültjas mass. “Kuna lihtne kaerapuder kaua ei säilinud, oli mõistlik eelnev hapendmine,” tähendas kokk.

Lindlo võttis 20liitrise poti, pani sinna ühe osa kaerahelbeid, kaks osa leiget vett ning mõne kääru leiba – et käärimine kiireneks. “Leiva asemel võib panna ka keefirit või pärmi,” märkis Lindlo.

Kiislipotil lasi ta kaks ja pool päe­va soojas köögis seista. Siis kurnas, pani paja tulele ja asus kuumutama. “Keeta ei tohi! 90 kraadi on soovitatav,” täpsustas mees.

Kui prouad asusid Urmas Lindlo keedetud elu esimest kiislist mekkima – seda serveeriti praeliha­lõi­gu, tüki karaski, marineeritud kur­gi ja klaasi piimaga – siis kommenteerisid mitmed, et nende kiisel maitseb hoopis teisiti. Sellele vaa­tamata kõlas kokale kiidusõnu.

Siinkohal ka ühe üritusel viibinu, proua Elvi retsept kiisli keetmiseks, kes õppis seda emalt ning on õpetanud kiislit sööma oma tütre.

Tuleb võtta klaas kaerahelbeid, 2 klaasi leiget vett, tükk leiba. Lasta neil soojas kohas üheskoos 24 tundi seista. “Kui leib tõuseb peale ja maitse on hapukas, kurnata kõik läbi sõela,” õpetas Elvi. Selle, mis sõelale jääb, võib ära visata, mis potti nirises, panna keema. Elvil on ka alati kann keedetud veega käepärast – kui tundub liiga paks, saab kohe sortsu vett lisada.

“Tuleb pidevalt segada, et põhja ei kõrbeks, ja lasta kergelt keema, nii et paar korda ikka mullid tulevad, siis maitsestada soola-suhk­ruga ja kallata kaussi. Õige on siis, kui kergelt kausi servast lahti lööb,” kirjeldas Elvi.

Soojalt soovitab ta kiislit süüa võisilmaga, millele omakorda õrnalt soola raputada. Aga külmalt süües võib raputada peale ka suhkrut – nii nagu kellelegi meeldib.

Järgmine eakate kokkusaamine Puhkepaigas leiab aset valentinipäe­val.

    Tagasi üles