Lagunevad tondilossid risustavad maad

Haljala alevikus kümmekond aastat seisnud hüljatud kunagine õdus kortermaja on tänaseks põhjalikult rüüstatud ja prügiga reostatud. Foto: Arvet Mägi

Hüljatud tootmishoonete, militaarobjektide ja kortermajade varemed rikuvad Eesti maastikku, kuid nende lammutamiseks puudub raha.

Nõukaaegse ehituspärandi hulgast võib leida nii esinduslikke klassitsitlikke sammastega hooneid kui ka murenevatest kärgtellistest ning plokkidest kolhoosiaegseid ehitisi, mis on praeguseks muutunud valdavalt kasutuskõlbmatuks. Enamasti on tegemist eravalduses olevate varemetega, mille lammutamiseks puudub omanikul nii tahtmine kui ka raha.

Kunagise erastamise vead paistavad nüüd selgelt välja ning riigipoolse leevendussammuna loodetakse abi äsja kooskõlastamiseks esitatud seaduseelnõust, mis võimaldaks taotleda toetust keskkonnainvesteeringute keskuselt maastikku reostavate lagunenud hoonete lammutamiseks.

Toetuse taotlejateks võivad olla juriidilised isikud. Kui taotleja ei ole rajatise omanik, siis tuleb taotlejal esitada keskkonnainvesteeringute keskusele omaniku nõusolek. Lisaks on vajalik kohaliku omavalitsuse hinnang, et tegu on maastikupilti kahjustava ja kasutusest väljalangenud ehitisega.

Tondilossidega pistavad rinda kohalikud omavalitsused ning mõnel pool on see päris hästi õnnestunud. Rägavare vallavanem ja “Teeme ära!” projekti Lääne-Virumaa piirkonna koordinaator Mati Ulm ütles, et nende valla territooriumil on sellised varemed kas purustatud või taastatud kasutuskõlblikuks.

“Riigivahetuse ajal olime kõik lihtsad töövõtjad, ning kui ava­nes võimalus  omandada mi­da­gi rohkem või erastada era­ma­jast suurem hoone, siis eriti ette ei mõeldud ning võeti, mis võt­ta andis,” tähendas Mati Ulm.

Arutu erastamine, kultuuritus, hoolimatus maa suhtes peegeldub mahajäetud ehitistes. “Kui keset küla mustendab prügisse uppuv majavare, ei tohi me hooldamata eraomandist isegi pilti valla lehte panna,” nentis vallavanem.

“Probleeme on palju ning pakutavad lahendused poolikud ning ma ei usu, et paari-kolme aastaga saab maa varemetest puhtaks,” sõnas ta. “Mõne jaoks on toetuse võimalus väljapääsuks, kuid hurraahüüdmiseks ma küll põhjust ei näe,” lisas vallavanem.

Esiteks peab amortiseerunud ehitiste omanikul olema tahe, kuid suures osas sõltub huvitatus sellest, kui suures ulatuses riigi toetus lammutuskulud katab. Kui see summa moodustab kogu kuludest 80–90%, siis küll, aga 50% toetuse puhul omanik töödega alustama ei kiirusta.

“Meie vallas on head näited vastutustundlikest ja edumeelsetest ettevõtjatest, kes on ilma toetuseta oma valduses olevad lagunevad rajatised likvideerinud,” ütles Mati Ulm ning tõi näiteks Viru-Kabala, kus erastamise ajal tegutses ühistu.

Kuid peagi tuli aeg, kui enam loomakarja pidada ei tasunud ning ühistu likvideeriti. Tühjadest lautadest said laohooned, kuid ühel hetkel ei olnud vaja ka ladu. Maatükk koos lagunenud hoonetega pandi müüki, mis kestis pikka aega. Omanikud vahetusid üksteise järel, katused kukkusid sisse, pilt oli masendav. Viimane omanik, kes elab vallas juba pikemat aega, lasi need hooned läbi purustaja. Sorteeris puidu välja ja jagas kohalikele elanikele kütteks.

Praeguseks on kunagiste suurfarmide asemel kivihunnikud. Päris killustik see ei ole, aga omanik arvas, et saab seda kusagil kasutada. Vallavanema meelest on praegu pilt palju parem kui kolm aastat tagasi. “Meil oli veel üks tühi laut, millel katus sisse langenud. Sellel konkreetsel ettevõtjal raha nii palju ei ole, et see likvideerida. Õnneks sai ta lauda ära müüa inimesele, kes hakkab tegelema lihaveiste kasvatamisega,” rääkis Mati Ulm. Veel üheks positiivseks näiteks tõi vallavanem Miila külas neli-viis aastat tühjana seisnud kolhoosiaegse ehitise, mis püsis vandaalidest puutumata ning leidis lõpuks uue, tegusa omaniku.

Ka vanade viljakuivatitega on Rägavere vallas tegeletud. Üks neist on taas kasutuses, teine lammutati ning kohalik mittetulundusühing korraldas metalli lõikamise ja äraveo. Vanarauast saadud tulu jäi tegijatele kulude katteks.

“Oma valla näitel võin öelda, et probleem on pigem omaniku suhtumises kui rahaliste võimaluste puudumises. Pahatihti elab omanik ise kusagil kaugel ning loomulikult siis varemed tema silma ei riiva, aga kui ikka tahetakse midagi teha, siis leitakse ka võimalus varemete likvideerimiseks,” rääkis Ulm. Lammutamine pole küll odav, kuid vallavanema meelest ei jäänud ettevõtjad ka palju miinusesse, sest killustikku oli võimalik müüa. Läbimõeldud ja targalt kavandatud tegutsemise puhul on tulemus kõiki rõõmustav.

“Maa võiks ikkagi puhas olla,” ütles Mati Ulm. Kord aastas saadab vallavalitsus välja märgukirja, et tuletada hooletutele omanikele meelde valduste hooldamise kohustust. Koristada tuleb prügi ja kas või vikatiga hein ära niita. Omanike hulgas on neid, kes kurdavad rahapuudust, teised annavad katteta lubadusi, kuid suur osa neist ei vasta üldse.

Probleemiks pole ainult amortiseerunud tootmishooned, on ka eramuid, mis seisavad tühjana ja lagunevad. Tavaliselt on metsad väikese maja ümbert ära müüdud ning ostjat üksikule hoonele ei leita.“ Sellist suhtumist oma varasse on raske mõista,” märkis Mati Ulm. “Kui niisugused majad asuvad külades, siis nad meelitavad ligi kutsumata külalisi, kaasneb lõhkumine, tuletegemine, mis ohustab naabermaju. Ka lapsed käivad tondilossides ronimas ning võivad haiget saada,” rääkis vallavanem.

“Teeme ära!” piirkonnakoor­di­naatorina arvas Mati Ulm, et ettevõtjad ja vabatahtlikud võiks rohkem koostööd teha ka selles valdkonnas. Paarikümne vabatahtlikuga ilma spetsiaalse tehnikata suurt lammutustööd ette võtta ei saa, kuid abitöödel on neist kasu suur. “Kõiges saab kokku leppida, kui on tahtmist oma maa prügist ja varemetest puhtaks teha,” sõnas Ulm.

Haljala vallavanem Leo Aadel suhtub seaduseelnõusse soosivalt, sest riigi igasugune abi hoonete lammutamisel on teretulnud. Haljala alevikus seisab kaheksakümnendate aastate algul ehitatud kortermaja tühjana alates 2000. aastast, mil majast lahkus viimane elanik. Kuna majaomand jaotub kolmeks ning ametlikult toimib ka korteriühistu, siis on ühist lahendust raske leida. Üks kolmandik kuulub äriettevõttele, teine eraomanikule ning kolmas osa jaotub mitme korteriomaniku vahel.

Vallavanema arvates tuleks teha hoone ehitusekspertiis, mis annaks ülevaate selle tehnilisest seisukorrast ja renoveerimisvõimalusest. “Valla seisukohalt on meil suur vajadus soodsama üürimaja järele, mis võiks olla äriplaan omanikele,” ütles Leo Aadel. Haljala vallas on mitu ettevõtet, kes olek huvitatud oma töötajatele soodsama elamispinna võimaldamisest. Laguneva kortermaja üürimajaks renoveerimist pakkus vald korteriühistule juba paari aasta eest, kuid siiani pole tegudeni jõutud. Kui mõni aasta tagasi üritas ühistu veel mingite vahenditega uksi ja aknaid suletuna hoida, siis praeguseks on pea kõik hoone avad lõhutud ning siseruumid prügiga reostatud.

“Kunagi oli see ilus korralik elamu, üks mugavamaid kortermaju Haljalas,” meenutas Aadel. “Kahju oleks seda lihtsalt ära lammutada. Kui vähegi võimalik, oleks meie huvi, et see säliks,” lisas ta. Samasuguse saatusega maja ootab ostjat Essus. Selle ehitus jäi riigikorra vahetusel pooleli.

Mahajäetud militaarobjekte on maakonnas enim Tapa linnas ja vallas. Abivallavanem Andrus Freienthali sõnul on mitu hoonet õnnestunud võõrandada või ren­dile anda, nendes toimetavad nüüd edukalt uued ettevõt­ja­test omanikud-kasutajad. Lisaks on vald aastate jooksul leid­nud võimalusi varisemisohtlike militaarhoonete lammutamiseks.

Esimese sammuna plaanib vald kevadeks kõik munitsipaal­oman­dis olevad kasutuskõlbmatud ehitised kaardistada, et esimesel võimalusel nende lam­mu­ta­miseks riigilt toetust taotleda.Tei­se sammuna võetakse ühendust lagunevate eraomandis ole­va­te hoonete omanikega, et koos leida võimalusi ehitiste kor­rastamiseks või likvideerimiseks.