Tellijale
Kolumn: vabaduse paradoksid
Halval talveilmal pole suuremat tähtsust, kui meil on korralik talveriietus ja müts peas. Sama lugu on ka vabadusega. Tema puudumist märkame enamasti alles siis, kui meil teda pole. Meil ei tule pähegi tänada igal hommikul universumit, et meil on vabadus ärgata ja riietuda ja minna täiesti vabatahtlikult tööle. See on elu paratamatu osa, sest inimese loomulik olek on tajuda vabadust nagu vett, õhku ja toitu – teda mitte märgates enne ta puudumist.
Heaoluühiskonnas võib vabaduse puudumist hakata tajuma juba ka väga väikestes asjades. Mida rohkem meil vabadust on, seda kergemini tajume selle puudumist pisiasjades. Nii võib mingil hetkel tunduda ahistamisena juba see, kui meil keelatakse juhuslikus kohas üle tee minek, määratakse maskikandmiskohustus või soovitatakse mitte toita rändlinde talveperioodil.