iDeal kampaania

Üle isade rahutu maa

“Isade maa”.

FOTO: Rakvere Teater

... kõnnivad emad, silmad pihus, ja kivid kumisevad maa südames.
Kui kivid saaksid kõnelda ... Nad kõnelevadki, kuidas oldi ja mindi.
Isade maalt üle rahutu vee. Gailiti ja Kasterpaluga.


Inimesed nagu põllukivid, hallid ja endassepööratud, sõnad kui kolksatused vastu teist samasugust halli kivi. Ehitavad mäletamise kivikangrut oma südamesse. Ja Rakvere teatrisse.
Rand võib ju olla vana ja hall, aga kivid seal pole surnud. Ega suregi. Ei siin- ega sealpool rahutut vett. Või maad, kus vähesed leiavad rahu.


“Isade maa” lavastaja Margus Kasterpalu on sõnausku inimene. Eriti sügavasti usub ta Gailiti sõnasse, millest on uurimisaastatepikku läbi imbunud. Ta võtab riski, panustab kirjaniku tekstile ja näitlejale, teeb lavastuse, mis on tahtlikult sõna suunas kreenis. Vaatajas pannakse proovile (neti)maailma hakituses ununema hakkav kunstilise sõna kuulamise (mitte sõnakuulamise) oskus, mõtte kuulamise oskus.
Kas sõna päästab maailma? Võimalik, kui seda on väga täpselt doseeritud ja väga targalt lausutud. Nõnda, et sünnib mõtte ja emotsiooni kuldlõikeline vaimlis-hingeline tasakaal. Füüsiline tasakaal pole selles kontekstis oluline.


Isade maalt leiabki pigem tasakaalukust kui tasakaalu, poliitilised tõmbetuuled ja kade-eestlaslik keelekandmislust on ajaloo jooksul uppi keeranud lugematult elusid ja saatusi. Meie kirjandus vestab sellest, kuni rahvus veel elab.
“Isade maas” kõnelevad üksikud inimkivid rahva saatusekoormast, elavad kuuldavaks oma minekuloo, rängima kogetuist. Neis – lugudes ja inimestes – peegelduvad rahvuse iseloomulikumad jooned, mis piirsituatsioonides lõikavalt selgeks joonistuvad. Kas sellist rahvust me tahtsimegi? Peeglike, peeglike mere peal ...


Lood elatakse muidugi ka nähtavaks, aga see muutub jutustamise taustaks või emotsionaalseks illustratsiooniks. Siiski ka kujundiks. Näitlejate ülesanne pole lihtne ning mingil momendil, kui lavastuse trupi ühises hingamises sündivate muusika/helide maagiline siin-ja-praegu tunnetus hakkas kaduma, jäädes suuresti Tarmo Keskülli kanda, vilksas peast läbi küsimus, kas lugu poleks kuuldemänguna mõjusam.
Ometi on näitlejatööd igati korralikud ja sümpaatsed, rollid süvenenult ja hingega tehtud. Liisa Aibel ja tema ehmunud emapilk maailmatarkust pritsiva poja poole, Peeter Rästase suureks mängitud väikese inimese sibifilosoofia, Maarika Mesipuu kodunt lahkuv naine ja elust lahkuv väike Mika, Margus Grosnõi surmateadlik sõdur ja Eduard Salmistu kive laduv kirikuõpetaja. Ning Tarvo Sõmer kui gailitlik paadimees tüürimas koduselt kiviselt ja sõmeralt isamaa rannalt tundmatusse üle mere, mis võib osutuda Toonela jõeks.
“Isade maa” eestluse valu on siinsamas ja silmanähtav, aga millegipärast raskesti omaksvõetav, käsi justkui ei ulatu (veel) päriselt käeni, lavapaadist saalikaldani. Ent pole kahte ühesugust etendust ega kahte sarnast publikut, nii et esietendusel kogetu ei tarvitse laieneda sellest õhtust kaugemale.

Ühismeel ja -meelestatus lava ja saali vahel, sõna ja mõtte koostunnetamiseni jõudmine on isamaalisusest kantud lavastuse puhul oluline, et koos kirjaniku, lavastaja ja näitlejatega tõuseks vaataja rahvustunde ja -tunnetuse laineharjale. “Isade maal” on selleks potentsiaali.
“Isade maa” lavakujundus (Kristi Leppik) on napp, korraga nii piiratud kui piiritu silmapiiriga.
Ega eestlasel saagi olla midagi liigset, kui ta läheb, käed taskus või kohvrike näpus, lapsed sabas. Läheb tundmatusse hirmu või õhinaga, kiirustab pakku või mõne lipuvärvi eest võitlema, ehk hoopis veeretab tasakesi oma elu nagu sibivankrit õhtu poole.
Laval kolisevad lauad, neist sünnib (raud)tee või paat. Kuus inimest, aga seitse lauda. Üks enam, kui kirstulaudadeks tarvis. Jääbki risti jaoks.
“... lahkunud viimne kui lootsikumees, / Lahkunud lauldes, et vesi on ees, / nii nagu laulavad paljud,” on kirjutanud rahutu vee taga Karl Ristikivi.

Teater
August Gailit “Isade maa”.
Lavastaja ja dramatiseerija Margus Kasterpalu.
Kunstnik Kristi Leppik.
Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll.
Osades Maarika Mesipuu ja Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Margus Grosnõi, Peeter Rästas, Eduard Salmistu.
Esietendus Rakvere teatris 3. märtsil 2012.

Tagasi üles