Nädala kaja: pole midagi paremat Eestimaa suvest

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Alati võib ju kurta ja viriseda, et küll meil on külm ja küll meil on palav, siis sajab kogu aeg vihma, siis ei saja üldse vihma. Muidugi ei tohi unustada nuriseda sääskede ja puukide pärast ja kindlasti leiab sada häda veel. Aga kui korraks, kasvõi nädalaks, kodust ära käid, tabab naastes vasikavaimustus.

Jah, ka välismaa lilled lõhnavad hästi ja linnud laulavad ilusasti. Oma kodumaa ja kodukoha floora ja fauna on oma eheduses siiski hoopis südamelähedasem.

Selgub, et reisi üle saab samamoodi kaks korda rõõmustada: siis, kui reisile lähed, ja siis, kui tagasi koju jõuad. Vaatamata pika rändamisega tekkinud väsimusele ja hulgale rasketele kompsudele tundsin esmaspäeva õhtul Rakveres rongilt maha astudes tohutut õnne- ja tänutunnet. Kuigi kell lähenes juba kaheksale, oli päike veel kõrgel taevas. Kui kodu poole jalutasin, paitasid sõõrmeid kõikvõimalikud kevadised lõhnad. Ühe maja ääres asuv ilmatu pikk pojengipeenar lõhnas nii imeliselt, et oleks tahtnud oma näo lopsakatesse õitesse suruda. Veidi aja pärast tervitas tohutu suur ebajasmiinipõõsas oma lumivalgete õite ja taevaliku lõhnapahvakuga. Mõnes kohas ei saanudki aru, millisele taimele aroom kuulus. Nina võttis kõik tänulikult vastu ja süda tahtis rõõmust lõhkeda.