Tänavuses jõuluootuses

Maire Liivamets Foto: Erakogu

Aastaajakohaselt ja üldisema meeleolu tõttu tsiteerin alustuseks Ernst Enno värsiridu: “Päev pole, öö ei ole, / silm nagu seletaks, / kui kuskil mäenõlval / sa üksi seisataks.” Need sõnad on saanud tuntuks ennekõike Rein Rannapi viisistuses ja Urmas Alenderi esituses pealkirja all “Nii vaikseks kõik on jäänud”. Tõde on paraku see, et vaikust ja rahu pole selle aasta detsembris kusagil, ega saa seda loota järgmistelgi kuudel. Pole laia ilma peal ega meie endi õuel. Rahumeelsus ja oodatav jõuluime ei sõltu paraku jõulupuu pikkusest, selle kaharusest, küünalde arvust või kunstipärasest väljanägemisest.

Tänavuse advendiaja välisilme on endiselt särav ja kaunis, ent aja sisemuses sisisevad ja mühisevad inetud teod ja valikud. Kuidas on juhtunud, et meie päevad on täis pikalt tolereeritud vassimist ja valet, ahnust ja auahnust, kusjuures paljud meist on sellega koguni leplikult nõus. Üks või teine tahab loomulikult vastu öelda, et nii on alati, tegelikult on ikka rahumeelsemaid aastaid ka nähtud.

Eesti elu on praegu pööraselt koormav, sa ei suuda seda kõike vastu võtta ega analüüsida, mida prääniku pähe pakutakse. Lausa bütsantslik salakavalus vaatab siit küljest ja sealt küljest vastu. Enam ei tea, keda karta, keda uskuda-usaldada, keda paluda, keda tänada. Iga hommik paljastab ühe või teise persooni alatused, sealjuures alati oma tegusid õigustades. Mõtlemata, et iga ütlus ja tegu pannakse kuhugi tallele, oma eluloost meil pääsu pole. Ja mis kõige jubedam, endalgi on tekkinud mõte: milleks ma elan ja olen elanud ausat ja õiglast elu? See pole ju mingi väärtus, annab mõista uus valitsus, kes nii aplombikalt võimule tüüris. Ajakirjandus, kes mõnikord terashammastega inimesi pitsitab, leiab, et teismeeas tehtud pahandused polegi õiged pahandused.