Juhtkiri: lapse õnnetus

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Meelis Meilbaum

Patsist sikutamist ja jala taha panemist mäletab kooliajast vist igaüks. Oli see nüüd koolivägivald või lihtsalt laste omavaheline jagelemine, ei oskagi paljud täiskasvanud tagantjärele hinnata. Ja sageli pole sel ka tähtsust, sest mis olnud, see olnud.

Tähtsuse, mingi salapärase miski omandab kooliajal kogetu aga siis, kui sellest “tühisest” jagelemisest tekkinud hingehaavad ei taha kinni kasvada ka täiskasvanueas.

Kui tekkinud alaväärsuskompleks ja suhtlemisraskused rikuvad elukvaliteeti ka siis, kui kooli lõpetamine aastakümnete taha jääb.

Eriti muserdavaks muudab olukorra see, et enesega hakkamasaamise raskuste algpõhjust kooliajal kogetud kiusus ja vägivallas enam nähagi ei oska.

Aga kas kõik koolijuhid ja õpetajad saavad kätt südamele pannes vanduda, et nemad vägivalda nähes alati sekkuvad?

Koolivägivalla vastu võitleb politsei, võitlevad noored ise, julgustades hädasolijaid oma lugusid rääkima ning mitte rusuva murega üksi jääma, kiusust käiakse noortega vestlemas.

Aga kas kõik koolijuhid ja õpetajad saavad kätt südamele pannes vanduda, et nemad vägivalda nähes alati sekkuvad?

Paratamatult levib paljude täiskasvanute ja õnnetuseks pedagoogidegi seas suhtumine, et koolivägivald on justkui miski, mis on ju alati olnud. Et see oleks nagu paratamatu osa lapseks olemise juures, mil tulebki õppida enda eest seismist ja ellujäämist.

Õpetajate sekkumisele seab piirangu ka oht sattuda ise pahatahtliku õpilase ahistamis- või kiusamissüüdistuse alla, see aga ei õigusta mitte kunagi lapse hätta jätmist, olles olukorrast teadlik.

Võrreldes varasemaga on koolivägivald kindlasti läbinud muutuse, see on teisenenud avalikust märksa varjatumaks, kolinud internetti ja saadab sealt oma mürginooli alles kujuneva, maailma ja iseennast avastava noore ohvri suunas.

Elame ajal, kui pea igaühel on võimalus teha fotosid, videoid, neid üles laadida ja kaasõpilase alandus seeläbi tuhandetele silmapaaridele nähtavaks teha.

Unustada ei tohi aga kiusajaidki.

Keegi ei sünni halvaks lapseks. Märgates puudujääke nende laste sisemaailmas, saab kindlasti ära hoida juba uued vägivallateod.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles