Kaur Kender: “See, millega ma ajalukku lähen, on veel töös. See kõik on alles algus”

Kaur Kender: “See, millega ma ajalukku lähen, on veel töös. See kõik on alles algus” Foto: Herkki Erich Merila

Kohtuprotsess kirjanik Kaur Kenderi üle on lõpusirgel: kohus kuulutab otsuse välja 16. mail. Rakveres lapsepõlve veetnud ja Rakvere 3. keskkoolis õppinud Kaur Kender kõneles vaimust ja võimust sirgjooneliselt ja otse.

Lugesin kusagilt, et teie suur soov on lennata Veenusele. On see soov seni alles?

Lennata tähtedele! Arvi Siig on seda öelnud eesti keeles kõige paremini:

sest juba lapsena
sa sirutasid päikese poole
oma väikese käe
ja jonnisid
kui ema teda sulle
mängida ei andnud
sealt sa tõid oma argipäevadesse
elu deviisi –
“üles tähtede poole” –
ja raiusid sihi
suurimasse kõikidest laantest –
tundmatusse

Ka need kirjandusvõõrad, kes polnud seni eesti kirjandusest tuhkagi kuulnud, teavad nüüd vähemalt üht eesti kirjanikku – Kaur Kenderit. Käimasolev kohtuasi mõjutab paljut: teie heaolu, teie tervist, võimalik, et koguni seadust. Kas teie loomingu populaarsust ka, kuidas arvate?

Ega nad nüüd kirjandusest rohkem pole kuulnud. Eesti on juba kord selline koht, kus pole taifuune, vulkaane, orkaane, ma pean olema kõik need, lisaks prohvet, paaria, oraakel ja nii edasi. Ja see kõik jõuab kirjandusest välja. Tüütu muidugi, aga see käib ametikirjeldusega kaasas – kui sa midagigi kirjanikuna väärt oled, siis valitseva režiimiga sul konflikt tuleb. Mida ohtlikum oled režiimile, seda tõsisem konflikt.

Eestis on see eriti kontrastne, sest suurem osa meie loomingulistest inimestest on palju riigitruumad kui loomingulised inimesed Venemaal Putinile. Aga mitte kõik. Nendega koos on uhke seista. Alati inimese poolt. Alati riigi vastu.

Olavi Ruitlane avaldas hiljaaegu arvamust, et Kenderil, Kunmanil ja Pähklil (kaasuse kohtunikul Leo Kunmanil ja prokurör Lea Pähklil – toim.) on nüüd tagatud igavene kuulsus ja koht ajaloos.

Väga ei usu. Kes mäletab Sokratese kohtunikku? Või Brodski omasid? Nad on lihtsalt süsteemi osad. Asendatavad. Aga mis minusse puutub, siis see, millega ma ajalukku lähen, on veel töös. See kõik on alles algus.

Sellestsamast ilusast eesti keelest, milles olete kirjutanud palju häid raamatuid, õhutate nüüd noori loominguinimesi lahti ütlema. Kui palju ses õhutuses nukrust on?

Eesti inimesed on väga toredad. Aga eesti keel on tõepoolest nagu vangla. Et kui jubedalt veab, siis sa ei saa prokuratuuri süüdistust ja ei lähe vangi ja müüd 2000 raamatut. Või siis inglise keel, milles lugejaid on potentsiaalselt mitu miljardit. Ma olen kahevahel. Ma arvan, et luuleks ja räpiks on eesti keel väga hea. Aga proosaks ikka pigem inglise keel. Mõistusevendi on tolles keeles nii palju rohkem.

Ja oleme ausad, noored on enamikus kakskeelsed enivei.

Nihilistist lugesin, et küpsemas on plaan luua “Majakovski mixtape 2017”. Majakovski on keerulise saatusega poeet, kelle ametlik käsitlus NSV Liidu päevil jättis luuletaja täiesti iseenda varju ja kelle surma asjaolud mõnele senini segased on. Mis peaks olema Majakovski mixtape?

Oh, Majakovski on mu lemmikpoeet ja meeletult nüüdisaegne ja tohutult oluline just täna. See idee sündis sellest, et kui loed Majaka elulugu või vaatad filmi või seriaali Majakast, siis igal pool seal rõhutatakse, et kui võimas oli see, kuidas ta oma luulet luges. Paned tähele – öeldakse, et see oli super kõva, aga ei näidata, kuidas on see super kõva! Ja siis hakkasime Andrusega (Andrus Elbing ehk räppar Beebilõust – toim.) proovima. See, mis ta Majakovski värssidega teha suudab, kuidas ta need üles tõstab … Sõber Jüri Lotman ütles, et Majakovski on seda sada aastat oodanud. Ja nii ongi. Kui meie seda ei tee, ei tee seda sel sajandil mitte keegi. Majakovski oskab öelda seda, mida tänapäeva maailmas kõige rohkem kardetakse kuulda: parem maailm on võimalik ja kommunism võidab lõpuks ikkagi.

Andrus Elbinguga keelati teil hiljuti kohtuda, kui teda vanglas külastada soovisite. Miks?

Režiim kardab, ja kardab pööraselt. Eks ma saan ju tegelikult aru, et tõeliseks põhjuseks on see, et Andrus on mulle väga toeks olnud läbi mu kohtuasja. Nad tahtsid, et ta ei saaks mulle nii toeks olla. Kogu see jutt, et minu maine ja minu halb mõju talle – see on ju ilmselgelt bullshit. Aga sellised on politseiriigi võtted igal pool maailmas.

Saates “Suud puhtaks” laususite resoluutselt: “Mind võib tappa, aga mind ei murra.” Kui hull kadalipp see on, millest läbi olete tulnud? Kas tunnete end veel siiski ära?

Kuule, tänud küsimast, ei ole liiga hull. Ega ma ju pole adekvaatsust kaotanud. Ma saan aru, et see võib alles algus olla, ilmselgelt on kirjanikud ju kümneid aastaid vangis istunud, veel möödunud sajandilgi.

Tuleb lihtsalt aru saada, et need ajad on tagasi, kui riik ebamugavaid inimesi niimoodi marginaliseerib. Eesti on samas reas Iraani, Türgi ja Põhja-Koreaga, kus kirjanikke nende loomingu pärast taga kiusatakse. Aga ma võin sulle omavahel öelda: ega sellised riigid, mis kirjandust kardavad, liiga kaua ei püsi.

Ja rajult on kulunud vaimset energiat. Kui seda kohtuasja ei oleks, oleks ma ilmselt juba kanepi legaliseerinud või fentanüülisõltlastele heroiini asendusravi teinud või midagi muud sellist korda saatnud.

Millal viimati Rakveres käisite?

Mõni kuu tagasi käisin Google Maps ­Street View’ abil. Vaatasin seda Kalinini tänavat, kus kasvasin, maja number 13 hoovi, täielik NSVL-i nostalgia laks oli. Võiks ikka need nimed tagasi panna. Kalinini, Pioneeri. Ägedad nimed. Äge linn ka. Selline unenäoline.

Ja kui juba nimede muutmiseks läheb, siis ajaleht võiks ka jälle kord olla Punane Täht!

Mida olete viimasel ajal teinud sellist, mis üldse ei puuduta kohtuasja?

Põhiline aeg läheb videomängu tegemisele, olen ZA/UM-i liige, teeme mängu “No Truce With The Furies”. See mäng põhineb Robert Kurvitza epohhe lõpetava romaani “Püha ja õudne lõhn” maailmal. Loodame 2017 valmis saada. Ja siis olen meeletult ise mänginud. Miskipärast on mul omal ajal vahele jäänud Bioshocki seeria. Nüüd siis lähenen asjale tagurpidi, esiteks Bio­shock Infinite ja sealt tagasi.

Otsuse kuulutamiseni on jäänud kuu aega. Millised on uued arusaamad, milleni olete keeruka kohtutee jooksul jõudnud?

Eestikeelne võitlus ei tasu vaeva. See on nii ebakultuurne, see on nii tagurlik, et muul maailmal pole isegi võimalust sellest aru saada. See keskkond tuleb jätta omaette marineerima ja ise tuleb teha asju, millest võiks huvituda kogu inimkond.

Selle eelduseks on aga inglise keel. Ja see pole sugugi vähem eesti kultuur või eesti kirjandus. See on lihtsalt vaba. Ja see ongi vast loomingule ja loojale kõige tähtsam. Olla vaba. Just seda aga eesti keel ei ole.