Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: vees vest seljas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Virumaa Teataja. | FOTO: Meelis Meilbaum

Ühel hommikul oli raadios juttu purjetamisest ning kõneleja avaldas arvamust, et kui laps läheb randa liiva peale mängima, peaks tal juba ujumisvest seljas olema. Esimese hooga võib see tunduda  naljakas, aga kui hakata mõtlema, siis mõnes olukorras täiesti õigustatud.

Kui vee ääres on vähe inimesi ja vanemad on lapse juures, ei ole vaja väikest inimest ebamugava vestiga ahistada. Aga kui kuumal suvepäeval on rannamõnusid nautimas sadu inimesi, võib põnn massi sekka kaduda. Mõne silmapilguga võib paljugi juhtuda.

Hirmutav statistika räägib kõigile arusaadavat keelt: umbes pooled alla 15-aastastest lastest upuvad oma vanemaist või täiskasvanuist umbes 20 meetri kaugusel. Umbes 10 protsendil juhtudest vaatas vanem lapse rabelemist pealt ega saanud aru, et viimane on surmahädas. Arstide sõnul kulub uppumissurmaks aga vaid üürike aeg paarikümnest sekundist minutini. Mille ajal, muide, ei karjuta, ei hüüta appi, sest keha ei lase seda teha.

Mille eest need faktid hoiatavad? Aga selle eest, et ainus võimalus oma last veekogu ääres kaitsta on olla temaga koos. Kogu aeg, kõrvuti. See ei saa ju olla ometi nii raske? Ei ole võimalik, et ohuteadlik vanem jätab rannas lapse hooletusse seetõttu, et ei suuda temaga kuigi kaua koos viibida ja vajab sellest puhkust.

Ehkki veeohutusest räägitakse ja kirjutatakse iga suplushooaja eel kõikvõimalikes kanalites, ei ole liigne panna vanematele südamele, et nad oma lastele põhilised veekogude ääres varitsevad ohud veel omakorda kodus üle räägiksid.

Ehkki veeohutusest räägitakse ja kirjutatakse iga suplushooaja eel kõikvõimalikes kanalites, ei ole liigne panna vanematele südamele, et nad oma lastele põhilised veekogude ääres varitsevad ohud veel omakorda kodus üle räägiksid. Nagu öeldakse: kordamine on tarkuse ema.

See ei tähenda loomulikult seda, et vanemad võiksid õpetussõnade edastamise järel ise valvsuse kaotada ja oma võsud valveta kuskile askeldama jätta. Veekogu ääres vastutab lapse eest vanem, vetelpäästjale loota ei tasu.

Ideaalne oleks muidugi, kui laps juba ujumistrennis endale ujumise algtõed selgeks oleks teinud, sest see oskus jääb kogu eluks ning tuleb kindlasti kasuks.

Tagasi üles