Näib imelik küsimus, ometi mõistame kohe selle tähendust. Nagu enamasti, toetun seegi kord oma mõttearenduses kirjandusele.
Kes on me piimalt koore riisunud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea romaan üldistab sageli ühiskondlikke protsesse, seejuures küll täpseid vastuseid andmata. Pealkirjaks vormistatud mõtte sisu hõljub minu arvates pidevalt õhus, kõneldagu siis positsioonist ühiskonnas, rikkusest-vaesusest, ärist või äritsemisest, primitiivsetest valedest, töökohast, elueast või õnnevalemist. Seda viimast pole muidugi üheski raamatus kirjas.
Ma osutan teemale, mis puudutab inimlast juba sünnihetkest, aga mida vanemaks inimene saab, seda intensiivsemalt seda märkab.
Niisiis – meie valikud. Üks kesksem nõue inimese elus on oskus leida oma töö, amet ja käituda ühiskonnas kinnistunud põhiväärtuste kohaselt. Möödunud aastal ilmunud rohke romaanisaagi hulgas on valikutevalule keskendunud näiteks Mihkel Mutt oma mahukas romaanis “Kooparahvas läheb ajalukku”. Mõistagi võiksin kirjandusloolasena midagi erialast lisada, ent see pole siinkohal oluline. Tähtis on sisu.
Pärast lugemist taipasin, et olen seni ühiskonnas toimunud muutuste, ennekõike siis inimeste käitumise hindamisel olnud ülearu tolerantne. Püüdnud hoiduda ebameeldivatest, aga ka ebamugavust tekitavatest inimestest eemale, lootes, et riigi loomise protsess kulgeb valutumalt.
Muidugi olen pikkade aastakümnete jooksul jälginud teiste seas ka vaimuinimeste, st haritlaste käitumismudeleid: vahel imestanud, siis imetlenud, isegi kirunud, löönud põlglikult käega, siis lükanud oma tähelepanekud unustamiseks määratud asjade mälukambrisse.
Nii palju huvitavat on ju peale tulnud. Viidatud romaanis kirjeldab autor aga meie valikute ilu ja valu nii intensiivselt, et pean vist oma mõtetes korrektiive tegema, nagu paljud me rahva seas on juba teinud. Viimast küsin endalt esialgu veel kahtlevas toonis.
“Kooparahvas ...” räägib eestlastest, mitte neist, kes tuhandeid aastaid tagasi ehk koopas elasid, vaid okupatsiooni ajal kultuuri ja haritust kujundavatest inimestest. Neist, kes võisid “koopas”, Tallinna kesklinnas loomerahva tarvis avatud poolkinnises Kuku klubis, Vene ajal alkoholi rüübates poolvabalt mõtteid mõmiseda.
Kooparahva eakaaslaste hulka sattus aga tüüpe, kes oskasid kakskümmend aastat tagasi tormijooksuga, teisi kõrvale tõrjudes, jalge alla tallates, küünarnukkidega togides soodsaid positsioone hõivata, nagu praegu kesisema sissetulekuga rahvas ostukeskustes, kus avamise puhul sooduskaupu pakutakse. Täpselt sama agaralt, tegelikkust silmas pidades ju mõistetavalt, tormame võimu suunas nüüdki, selles mõttes pole midagi muutunud.
Selge, kõigile ei jätkunud toona ega jagu aastal 2013 hinnalisi kohti, nagu ei jätku kõigile odavaid telereid. Kõrvalseisja suudab haarata mitu tükki, nõrgemad ei pääse tavaliselt leti juurdegi. Kas tuleb tuttav ette, küsin vahepeal.
Mind Muti iroonia kohati lausa vaimustab, siis lõbustab – aga peaks ehk hoopis kurvastama? Ei, ilukirjandus on ja jääb ilukirjanduseks. Aeg-ajalt võtab kolumnist Mutt kirjanik Mutil sõnasabast kinni nii, et puhtbelletristilisel hindamisel võiks isegi märkuse teha. Romaani autor on suutnud aga segada kunagised leninlikku positsiooni nautijad, ilmselgelt reaalsed persoonid, nimetagem neid uusmugandujateks, raamatu tegelasteks nii osavalt, et konkreetseid tüüpe ei tunne ära.
Ja pole vajagi. Me kuuleme ja näeme üht või teist kohanemisandelist isikut pea iga päev, teame, et ta käis nõukogude võimu aegu küllap eripoodides ja on nüüd jõudnud võimuhoidvate asutuste sööklatesse – või on seal hoopis restoranid? (Minu sarkasm on Muti kõrval mõistagi mannetu.)
Vanad aukirjad peideti osavalt ära, mine tea, mis ees ootab, ja seati frakile uued lindid. Nende väljendusoskus on sama rafineeritud kui varem, ainult märksõnad on vahetunud. Seda mäletavad keskealised suurepäraselt.
Mugandujatega olen kohtunud minagi, ent ma ei usu neid, rääkigu mida tahes. Seejuures kahtlen üha enam ja enam nende tahtes minu kui kodaniku heaks midagi teha, tegutsetakse ikka enese heaolu nimel.
Teisalt, kust pidi noor riik leidma ainult puhtaid ja n-ö pattudeta inimesi kohtadele, mis eeldasid riigi organiseerimist ja igapäevaelu kooshoidmist? Ilusate aadete saatel pole võimalik leivatööstusi tööle panna.
Kaost ju ei tekkinud, aga need, kes olid südame sunnil 20 aastat tagasi tegutsenud ning vaikselt lootnud ideaalriiki, on muidugi pettunud. Kogu taasiseseisvumisaja, eriti aga praegu, tegeleb plejaad ajakirjanikke isikute otsimisega, kelle king võiks ränkvalusalt pitsitada.
Otsib neidki, kes riisusid me piimalt koore. Ent meenutagem, et “koopas” käisid enamasti just need, kelle ideaalid taolised kohanejad hävitasid, kes oma naiivses aususes ja lootuses ei osanud või suutnud igat sorti konformistidega koos edasi kihutada. Kelle teadmisi ja hoiakuid ei kuulatud, ehkki nad olid terve elu valmistunud vabaduseks. Olen hakanud mõistma, miks inimesed on tigedad – nad on jäetud petipiimale ...
Küllap ajalooline tõde vapustas endisi ametnikke ja punateadlastest õpetlasi, kuid parteielu oli neile ju õpetanud, kuidas edasi tüürida. On ju näha, et kümnetel inimestel on tekkinud kaks mina: endine ja nüüdne. Kas nad tõesti on mineviku-mina unustanud? Kas mõlemad on õiged või mõlemad valed?
Küll ehmatas suurtest võimalustest hoopis osa unistavast kultuurirahvast, nii jäidki nad hiljaks koore riisumisele. Võimalik, et mõnigi uusrikas või kohanenud parteitegelinski ei uskunud, et nad uuesti võimule tulevad ja jõukaks saavad. Mina ka ei osanud niisugust metamorfoosi arvata, nüüd peavad nad aga leppima, et rahvas igal nurgal nende kallal hambaid teritab.
Kas nad tõesti usuvad siiralt, et olid varem need, kes nad polnud? See on psüühiliselt valutav-hävitav küsimus, millele ei oska isegi kirjanikud täpset vastust anda. Seepärast tekib kohati isegi kahjutunne, et mida aeg on eesti meeste-naistega teinud ja mida veel edaspidi teeb. Kirjanik Mutt ütleb, et Nõukogude aeg ei olnud parteilaste, vaid kunstnike paradiis, ja selles ütluses peitub tõde.
Ent mida ma selle teadmisega peale hakkan? Viha pole ühegi inimese sõber, see ei aita kedagi edasi. Tarkus peaks aitama, aga sellestki ei piisa, kui pole ses maailmas toimetulekuks Kaval-Antsu peanuppu. Ükskõik millised inimesed mu kõrval ka elavad, üritan jääda oma tõekspidamistele truuks ning usun aususe võimalikkusesse Eestis. Loodan, et kõike koort minu piimatilgakeselt ei koorita, muidu tuleb ju tusk peale. Hoidugem sellest!