Lastepäevale mõeldes

Lääne-Virumaa lasteaialaste spordipäev Rakvere staadionil. Foto: Arvet Mägi

Esmaspäeval, juunikuu esimesel päeval, tähistame lastekaitsepäeva. Enamasti kangastub see meile kui päev, mil rohkelt õhupalle, igasugu üritusi ja heategevuslikke kontserte. Ja tore on.

Kui päeva olemuse üle mõelda, siis paarkümmend aastat kehtinud lapse õiguste konventsioon ütleb muu hulgas, et last ei tohi halvasti kohelda ning teda tuleb kaitsta, kuna ta on nõrgem ja väiksem kui suur inimene.

Et lapsel on õigus paljudele asjadele, nagu näiteks koolis käimine, mängimine ja oma arvamuse avaldamine.

See on väga tähtis ja vajalik. Kuid ei tohiks minna äärmustesse, kus eesmärgiks saabki pelgalt oma õigustega manipuleerimine.

Tundub, et ühiskonna vabanemine on kõige vabamaks teinud lapsed, kes on muutunud nii vabaks, et ei allu enam mingitele reeglitele ja lähevad suuresti massipsühhoosi mõjul kaasa igasuguste lollustega.

Ja peale on kasvamas põlvkond, kelle hulgas on palju neid, kel puuduvad eesmärgid ja väärtushinnangud paigast ära.

Et lapsest saaks ühiskonnas hästi toime tulev kodanik, kes endaga hätta ei jää ja teistega pahuksisse ei satu, tuleks vanematel talle meelde tuletada ka kohustusi, õpetada, mis on õige ja mis väär.

Ühel hetkel on laps ju täiskasvanu ja pole enam vanemat, kes, rind kummis ees, teda kaitseks ja õigustaks, nagu on seda seni koolis või tänaval teinud.

Kui laps teab, mis õige ja mis mitte, et tal on omad kohustused ja et ta ise on neist lähtudes käitudes palju väärt ja armastatud, ei ole kaaslastel võimalik teda vaimselt kiusata ja ta saab tulevikus nii pere- kui tööelus paremini hakkama.

Kui on emadepäev ja isadepäev, võiks 1. juunit kutsuda lihtsalt lastepäevaks. Kaitsta või pigem tähelepanelik olla tuleks nagunii kogu aeg, et lapsed ei kannataks hoolimatute täiskasvanute pärast.

Aga teistpidi oleks tarvis vaadata, et täiskasvanud ei peaks kannatama karistamatute noorte ülbikute terrorit.