Juhtkiri: Millist sammast Eesti vajab?

Vabadussõja võidusammas. Foto: Peeter Langovits.

Võidupüha öösel tehti ajalugu - Eesti sai endale iseseisvust tähistava võidusamba, mis kerkis eestlastele omaselt suure tüli ja nurina saatel ning kriisiaja kiuste, ja millesse sai ka rahvas oma osa anda annetuste näol.

Monument on pühendatud kõigile, kes andsid Vabadussõjas oma panuse Eesti vabadusse.

Jah, rahuarmastaval ja imepisikesel eesti rahval on vähe sõjalisi võite. Ümera ja Võnnu lahing on need, milles osalenud eesti sõdalased läksid oma vaprusega igavesti ajalukku. Võnnu lahingus kaitsti nii Eesti kui Läti priiust ja võitluses saksa parunite rauddiviisiga maksti kätte sajandite jooksul eestlastele tehtud ülekohtu eest.

Võnnu lahingu võit näitas, et eestlaste vabadustahe oli sedavõrd suur, et seda ei suutnud murda ka oma aja kohta ühe parima relvastuse ja sõjalise väljaõppega saksa parunite sõjavägi. Tallinna südamesse kerkinud võidusammas on vääriline sümbol sellele 1919. aasta jaanipäeva eelsele suurpäevale Eesti ajaloos.

Ausamba materjal aga meenutab seda, kui habras võib olla nii enesestmõistetav vabadus.

Virumaa Teataja on samas seisukohal, et eesti rahva vabadust tähistav sammas oleks tulnud püstitada juba 15 aastat tagasi. Või oldi siis veel kahtlevad, et mine tea, kauaks seda vabadust meile anti ...

Aga paarikümne aasta pärast, kui tülid samba kerkimise üle unustatud, on loodetavasti kõik, kuidas peab.

Siiski tahaks veel meelde tuletada, et eesti rahvas, kes on püüelnud aina vabaduse poole, on pärast nõukogude aega näiteks linnades asuvad Võidu tänavad Vabaduse tänavateks ümber nimetanud.

Siia sobib järelemõtlemiseks üks huvitav paradoks: meil on nüüd Tallinnas Vabaduse väljak, millel troonib võidusammas, kuid meil ei ole enam Võidu väljakut ega (veel) vabadusesammast.