2. juuli õhtul kella poole üheksa paiku väljusin Rakvere Kolmainu kirikust ja olin sõnatu. Enne Rein Rannapi kontserti "KlaveriKuld" jätkus vestlusringis tuttavatega juttu ja teemasid küllaga.
Kiri: Suveõhtu muusikapomm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis see siis oli, küsisin endalt, kui kirikupargist alla astusin. Oli see elamus kontserdist, mis keeletuks võttis, või hoopis midagi olulisemat?
Olen alati külastanud Rein Rannapi kontserte Rakveres ja aastaid tagasi korraldanud ise tema kontserti rahvamajas. Mitte kunagi ei ole tulnud pettuda. Nii ka seekord.
Jääb üle ikka ja jälle imestada ning imetleda pianisti suisa geniaalset klaverikäsitsust, karismaatilisust, inimlikku lihtsust ja omast olemist laval, klaveri taga. Vist mitte kunagi ei saa küllalt.
Seekord ainult klassika: Byrd, Bach, Mozart, Beethoven, Chopin, Liszt - mida veel tahta!
Olin nii kontserdil kui ka kohtumisõhtul muusikuga, kes lugude vahel lausa pedagoogilike paatoslike kommentaaridega olustikku ilmestas ja siis lõpus tänas -aitäh, et plaksutasite. Tõesti, minu peopesad olid tulised.
Rakvere kontsert oli Rannapi tuuri viimane, kolmeteistkümnes. See on meeletus, igal õhtul endast anda kõik. Ka püsti seisnud ja kaks lisapala nõudnud publik andis endast kõik, et suurepärasele kontserdile vääriline punkt panna.
Kahtlemata oli see minu selle suve muusikapomm. Juba praegu ootan põnevusega, millega üllatab Pannap järgmisel suvel, et siis taas võtta ette tee kirikusse, kus veidi hämaruses ja ajahambast halliks läinud võlvide all head muusikat kuulata.