Edgar Savisaar: see oli meie põlvkonna ime

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Edgar Savisaar

FOTO: Toomas Huik

Eesti taasiseseisvumisel olulist rolli mänginud tollane rahvarinde liider Edgar Savisaar ütles intervjuus Virumaa Teatajale, et tegelikult oli tol ajal vähe lootust selleks, et juba kahe aasta pärast saadaksegi vabaks.

Edgar Savisaar, millise hinnangu saab anda täna 20 aastat tagasi moodustatud Balti ketile, mis näitas üheselt nii Nõukogude Liidule kui ka kogu maailmale Balti rahvaste vabaduspüüet?

20 aastat tagasi Baltimaade rahvarinnete korraldatud Balti ketis seistes ei osanud enamik meist loota, et juba vähem kui kahe aasta möödudes olemegi jälle rahvana vabad.

See oli meie põlvkonna ime, mis ei sündinud siiski saatuselt armuandi oodates, vaid samm-sammult, tasakaalukalt edasi rühkides, esimesi ohjates, tagumisi järele aidates. Üheks oluliseks sammuks sellel teel oli kindlasti Balti kett.

See oli esimene kord, kui kaks miljonit inimest inimketti liitnud Baltimaade iseseisvusliikumine kerkis maailma meediasse usaldusväärse peavooluliikumisena, millega pidi arvestama ka perestroika algatamise eest õigusega läänes laialdast toetust nautinud Mihhail Gorbatšov.

Balti ketile järgnes 1989. aasta 24. augustil Poolas mittekommunistist peaministri ametisse nimetamine, sama aasta novembris langes Berliini müür, 1990. aasta veebruaris-märtsis veeres aga juba enam-vähem vabade valimiste laine Leedust, Lätist ja Eestist Ungarisse ja nii see läks. Igal juhul oli Balti kett oluline lüli Ida-Euroopa ahelatest vabanemisel ja sellel oli mõju kogu Euroopale ja maailmale.

Sisemiselt oli see mõju aga veelgi tugevam. See oli Balti rahvaste koostöö kõrgeim vorm, mida pole nähtud kunagi varem ega hiljem ning mis andis ka soovitud tulemuse - vabaduse. Balti rahvaste vägivallatu protesti meistriklass on Euroopas unikaalne ning võrreldav ehk ainult Mahatma Gandhi juhitud vägivallatu protestiga Briti ülemvõimu vastu Indias.

Kui Gandhi kuulsa soolamarsi järel pisteti 60 000 inimest pokri, siis Balti ketile arreteerimisi ei järgnenud.
Ometigi ei olnud Balti kett ohutu jalutuskäik ega ka lihtsalt rahva spontaanne väljaastumine, nagu seda tagantjärele mõnikord on lihtsustades kujutatud.

Balti kett oli toonast poliitilist olukorda arvestades ikkagi meeleheitlik, kuid samas Baltimaade rahvarinnete korralikult koordineeritud ning peensusteni organiseeritud poliitiline aktsioon. Juba fakt, et aktsiooni valmistati ette üle kolme kuu, räägib enda eest.

Lubage mul tänada kõiki virulasi, kes 20 aasta eest Balti ketis osalesid. Tänan ka Virumaa Teatajat, kes selle küsimuse esitamisega kinnitas, et te pole Balti rahvaste ajaloo üht tipphetke unustanud.

Mina olen ikka püüdnud sellel päeval Eestis olla ja inimestega neid sündmusi meenutada. Seekord teen erandi, sõidan Brüsselisse, kus Tallinna esindus korraldab koos Riia ja Vilniuse kolleegidega sellel päeval Brüsseli ühes pargis "Euroopa keti", millel ka minul on au kõnelda.

Üleeile tähistasimegi Eesti taasiseseisvumispäeva, millele Balti kett teed silus. Kui tõsised olid sündmused 18 aastat tagasi?

Aeg läheb edasi ja 18 aastat tagasi toimunud sündmused on paratamatult suurele osale inimestele kaugeks jäänud. Mõnele tundub minevik kui kerge jalutuskäik, kus eestlastest parlamendisaadikud ühel meelel vabanemispidu pidasid.

Mõned on kolmepäevast putši lausa koomiliseks pidanud. Need inimesed pole asjast aru saanud või ei taha aru saada. Olukord oli naljast kaugel. Moskvas tehti kõige suuremas vanglas terve korrus vabaks nende jaoks, kes lähipäevil pidi sinna toodama. Novgorodi kandis anti ühele tehasele tellimus valmistada
300 000 paari käeraudu. Pihkvast saadeti demonstratiivselt Tallinna peale läbi kogu Eesti soomusmasinate kolonn.

Kui Moskvas oleks tookord demokraadid suudetud maha suruda, siis nädal hiljem oleks jõutud ka ääremaadesse ning vaevalt oleks meile armu heidetud.

Tõenäoliselt oleks meie saatus siis olnud hoopis teistsugune. Ilmselt oleks Nõukogude Liit valinud Hiina tee - turumajanduslike reformidega, aga siiski kommunistliku pealisehitisega.

Eesti mehed ja naised olid ühtsusest kaugel. Parlament venitas (osa saadikutest oli ka suvepuhkusele sõitnud) ning selgelt oli näha, et mitmesugustel ettekäänetel püütakse iseseisvusotsuse vastuvõtmisel pidureid peal hoida.

Oli neid, kes tõsimeeli pidasid oluliseks Nõukogude Liidu säilitamist. Aga olid ka rahvuslased, keda peamiselt huvitas see, kes saab uue loodava riigi eesotsa ning kes ei olnud enne nõus millelegi alla kirjutama, kui oma tulevased positsioonid on välja kaubeldud. Oli aga ka muidugi tüüpilist eestlaslikku alalhoidlikkust ja nurgas istumist - et vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb.

Selles mõttes oli ülima tähtsusega rahva tulek meeleavaldusele Tallinnas Vabaduse väljakul 20. augustil, sest see sundis ka saadikuid tegutsema ja valikuid tegema.

Lõpuks loeb aga ainult tulemus. Iseseisva riigi me saime, kõigist raskustest ja vastuoludest hoolimata.

Nüüd aastaid hiljem olete Eesti vabariigi pealinna linnapea, kellena iseseisvumise taastamise aastapäeval avasite Vabaduse väljaku, kus kõrgub ka palju poleemikat tekitanud Vabadussõja mälestussammas. Kuidas suhtute teie sellesse poleemikasse?

Minu jaoks on Vabaduse väljak koos Vabadussõja võidusambaga ja Vabaduse kellaga üks ühtne ansambel, mis on iseseisvas Eesti riigis suurim ja kaalukaim mälestusmärk.

Olen olnud ikka Vabadussõja võidusamba toetajate hulgas. Annetasin selle ehituseks isiklikult ning seda tegi ka kogu Tallinna linnavalitsus. Tegu väärib tunnustust ja meie vanavanemate võit Vabadussõjas seda enam. Sellega on pigem hiljaks jäädud.

Kahju muidugi, et see sammas sündis nii suurte vaidluste ja vastuolude hinnaga. Oskus leida konsensus on selliste ettevõtmiste puhul ülioluline, kuid seda meie praegusel valitsusel napib.

Mis puutub Vabaduse väljakusse, siis selle ümberehitamist kavandati esimest korda juba 1937. aastal. Aga nagu paljud teised asjad, jutuks see jäigi, sest ajalugu pani käe ette.

Nüüd tegime selle teoks. Vabaduse väljak, mis seni oli vaid üks armetu autoparkla, omandas nüüd inimmõõtme. Loodan, et sellest saab kõigi inimeste jaoks koht, kus koos käia, kus ühiselt aega veeta, kust läbi astuda ja mida ka linna külalistele näidata.

Tunnistan ausalt, olen selle saavutuse üle väga uhke.


Tagasi üles