Loen Helsingi kohvikus internetist uudist selle kohta, kuidas Eestist on lahkunud võõrsile tööle Viljandi täis inimesi.
Samal ajal astub mu laua juurde ettekandja, kes küsib eesti keeles, mida ma soovin. Loomulikult on see neiu eestlane.
Loen Helsingi kohvikus internetist uudist selle kohta, kuidas Eestist on lahkunud võõrsile tööle Viljandi täis inimesi.
Samal ajal astub mu laua juurde ettekandja, kes küsib eesti keeles, mida ma soovin. Loomulikult on see neiu eestlane.
Edasi liikudes küsin bussisaatjalt püüdlikus soome keeles, kas buss viib minu soovitud sihtkohta - vastus tuleb sulaselges eesti keeles.
Pole raske arvata, et sadamasse suunduva taksobussi rooli keeras noor, viisakas ja tubli mees, kes loomulikult oli ... eestlane.
Loo moraali teame kõik. Hea, kui tööotsad on lähedalt võtta, sest enda kodumaal rahateenimise võimalusi napib.
Üks kunagine kokk Rakverest on nüüd Helsingi äärelinnas sööklas ettekandja ega jõua oma muinasjutulist elu ära kiita.
Äsja abiellus ta eesti mehega, kes samuti sealpool lahte töötab, tal on uus korter ja auto, millest võis Eestis vaid unistada, ja ta on juba kolm korda lõunamaal puhkamas käinud.
Mõistagi on sellisel väljarändel ka pahupool. Soome ja Eesti koostöölepingule alla kirjutanud lääniametnik, kes oli varem politseiülem, räägib omavahelises vestluses, kui palju peavalu teevad Soome politseile Eestist tulnud röövlid.