Juhtkiri: Ümera ümber

Mõõgavendade ordu rüütlid. Foto: Repro.

Riigiasutustel ei ole plaanis tänavu täituvat muistse vabadusvõitluse aegse võiduka Ümera lahingu 800. aastapäeva tähistada.

Eesti ajaloos on kaks suuremat ja tähtsamat võidetud lahingut: üks nendest oli 1210. aastal võit Ümera jõel ja teine 1919. aastal jaanipäeva eel Võnnu all, paradoksaalselt mõlemad Läti pinnal.

Viimast tähistame suurejooneliselt, esimest mitte. Kindlasti pole vähetähtis asjaolu, et Ümera lahingu võitsid eestlased tänu maavanemate üksmeelele.

Tookord suutsid omaette elavad maakonnad koonduda ja ühiselt vallutajatele vastu astuda. Hiljem ühe mütsi alla koondumine enam väga ei õnnestunud, näitab ajalugu.

Iga ajaloosündmust ei ole mõtet kuulutada riiklikuks tähtpäevaks, sest nõnda devalveeruks selle mõte. Aga keegi ei takista inimese või kogukonna jaoks olulise päeva tähistamist kodanikualgatuse korras. Ja seda kindlasti Ümera lahingu aastapäev väärib.

Eriti praegusel ajal Eestimaal, meenutamaks seda, et võidu saavutamiseks on vaja leida üksmeel.

Teine tähtis aspekt on puhthariduslik - oma ajaloost rohkem rääkides ja selle üle arutledes aitame seda teadvustada ka oma lastele.

Et nad teaksid, mis on olnud märkimist väärt, kus ja millal on midagi sündinud. Et gümnasistide mälumängus ei pakutaks Ümera lahingu toimumisajaks aastat 1860. Et teataks, et Ümera on siitpoolt vaadates sootuks teisel pool Valmierat, kaugel Lätimaal.

Meil on ajaloo- ja sõjamänguklubisid. Miks mitte ei võiks mõni neist koostöös lätlastega organiseerida näiteks Ümera lahingu rekonstruktsiooni ja see võitlus uuesti maha pidada. Ja kui ei jõua tänavu, siis näiteks järgmisel või ülejärgmisel aastal.

Analoogne hea näide on tudengite Laiusel taaselustatud Karl XII eestvedamisel peetud kuninglik lumelahing. Kahtlemata teevad sellised ettevõtmised ajaloo meile mõistetavamaks.

Ja kindlasti ei peaks ootama, et riiklikul tasandil kõik ära organiseeritaks - kel huvi, see leiab võimaluse, kuidas.