Kuidas kaalutakse kirjandust? Miks kuulub Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna laureaaditiitel tänavu noorukesele Eia Uusile?
Kultuur: raske tund
4. märts 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viisteist hindajat istub ümber laua. Elu ja kirjandust näinud inimestest värskepilguliste gümnasistideni.
“Alustame siis,” ütleb Vinni valla haridusnõunik Margit Diits.
1965. aastal esimese Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna pälvinud Rudolf Sirge “Maa ja rahvas” on ajalugu. Mullune laureaat Viiu Härmi “Õhuaken” on ajalugu. Õige pea saab kirja uus rida auhinnanimekirja.
Poolt ja vastu
Kaalumisele läheb üheksa teost. Kui esialgu oli auhinna põhikriteeriumiks maa-ainelisus, siis viimaseid aastaid kannab märksõna “vildelikkus”.
Doris Kareva “Aja kuju”. “Kareva alles sai Vilde-auhinna,” võtab mõtted kokku Vinni-Pajusti gümnaasiumi emakeeleõpetaja Marge Guljavin. Jääb välja. Samuti Madis Kõivu “Luhta-minek”, kuid Kõivul kavatsetakse silma peal hoida.
Linnar Priimägi luulekogu “Kelle tee on varjul” jääb tema märgilise isiksuse kõrval kahvatuks. Esta Aksli “Kodumurul kõndija” ja Ants Salumi “Raiusin kõik raamatusse” hinnatakse memuaarideks, mis ei ole jõudnud üldistuseni.
Teise ringi jäävad Ave Alavainu “Minekulaulud”, Jaan Kruusvalli “Õhtuvalgus: ühe- ja kahekõned”, Enn Nõu “Mõtusekuke viimne kogupauk” ja Eia Uusi “Kuu külm kuma”.
Jutt läheb iseenesest Eia Uusile. Kõigil on öelda. Gümnasistid Leelo Laks, Marin Jakobson ja Mirjam Männik kinnitavad ühest suust: väga meeldis, kuigi sina-vorm häiris. Endel Molotok lausub, et lauseehitus on hea ja eesti keelt tunneb autor hästi, “ainult see õpetaja ja õpilase vaheline armastus on nii pealetükkiv”.
“Sass Henno “Mina olin siin” on tunduvalt tugevam,” arvab Lääne-Virumaa keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Reet Tomband. “Minu jaoks läks liiga pisarate valamiseks, see häiris päris kõvasti.” Ilme Post oponeerib: “Mulle meeldib, et see raamat läheb kõigile korda. Raamatu pluss on ehe nutt. Kui palju on eesti kirjanduses teoseid, kus läbi hingevalu pakutakse armastuse definitsiooni?”
Vinni-Pajusti gümnaasiumi õpetaja Riina Reimann märgib teose sügavat tagapõhja.
“Tai elu kirjeldus on raamatu suur tugevus – et ta on selliseid asju tähele pannud,” märgib Tomband. Jätkuvat arutelu ilmestavad üha tagasihaaravad vahemärkused Eia Uusi teose aadressil. Sest midagi on ikka veel hingelt ära öelda.
Ave Alavainu “Minekulauludes” näevad hindajad luuletaja klassikuseisusse tõstnud koondkogu paljude luulesõprade armastatud kirjanikult.
Enn Nõu “Mõtusekuke viimne kogupauk” pole kärsitu lugeja raamat, tõdetakse. Kes suudab kaasa minna, naudib, kes mitte, jätab sajanda lehekülje kandis pooleli. “Tundsin, et see on suure vaimustusega kirjutatud raamat, minule meeldis seda lugeda,” lausub Guljavin. “Seda on raske lugeda, kuna raamat on proportsioonist väljas,” sõnab Tomband. “Lisaks tohututele faktidele häiris mind, et see teema on eesti kirjanduses mitu korda läbi kirjutatud,” tähendab Molotok.
Jaan Kruusvalli “Õhtuvalgus: ühe- ja kahekõned” jääb kauaks vaikusse. Raamatukogude esindajad märgivad, et lugejate kommentaarid on negatiivsed. “Ei pannud kaasa mõtlema ega kaasa elama,” sõnab Tomband.
Ring on täis. Margit Diits jagab lipikud laiali.
Šokeeritud laureaat
Hääletus ütleb: Eia Uus – 10, Ave Alavainu – 2, Enn Nõu – 2, Jaan Kruusvall – 0. “Jätaksin auhinna välja andmata,” sedastab üks sedel. Liisk on selleks aastaks langenud. 20-aastase neiu esikromaani kasuks.
“Ma teadsin auhinda küll, see oli üks asjadest, mida kuulasin kirjanduse loengutes suurte silmadega,” ütleb noorkirjanik Eia Uus järgmise päeva ennelõunal telefonis. “Mõtlesin, et võib-olla, kui olen 50 aastat kirjutanud häid romaane ja luulekogusid, nii seitsmekümnesena, ehk siis ...”
Kui Eia Uusi tuttav leidis ta Eduard Vilde auhinna nominentide nimekirjast, oli neiu kindel, et nii tugevas konkurentsis tema auhinda ei saa.
“Seegi oli suur au – olla nominent. See tähendas, et keegi leidis sellest raamatust midagi,” sõnab kirjapiiga ja lisab, et oli auhinna saamisest täiesti šokeeritud.
“Sõber ütles, et tähistame, aga ma ei julgenud. Kartsin, et see pole tõsi. Kardan siiani, et keegi helistab ja ütleb, et keegi tegi nalja. Või võetakse auhind ära,” sõnab Eia Uus.
Mida tegi Eduard Vilde Eia Uusi eas aastal 1885? Töötas Tallinnas Virulase toimetuses ja debüteeris teosega “Norra rannas”. Kirjutas “Musta mantliga meest”. Oli tegus noorsand.
Eia Uus töötab reklaamibüroos TBWAEstonia copywriter’ina, õpib Euroülikoolis inglise filoloogiat ja kirjutab-kirjutab. Teoksil on mitu teost.