Kultuur: Puugravüürimeistri sajand

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hando Mugasto büst ja teosed seintel on loonud tütrele tunde, et lapsena kaotatud isa on ometi kogu aeg tema kõrval.

FOTO: Tairo Lutter

Sajand tagasi Rakveres sündinud ja sõrme kunstile andnud Hando Mugasto jõudis kolmekümne eluaastaga jätta puulõike sügava jälje eesti graafikasse ja raamatukunsti.

Rakvere linnakodaniku majas tutvustab Hando Mugasto loomingut Tartu kunstimuuseumi graafikakogu varade baasil sündinud näitus, millele on detaile lisanud kunstniku tütar Krista Murumägi.

“Hando Mugasto loomingu kõrgperiood 1934-37 oli ju tegelikult imelühike, aga kui palju on jäänud eesti raamatukujundusse temast maha. Puugravüür on väga töömahukas kunstiala, lisaks monotüüpiad ja eksliibrised. See lühike aeg on eesti kunsti andnud nii palju, et see on imetlusväärne,” arutles Virumaa Muuseumide kuraator Pilvi Põldma.

Viiralti õpilane

“Mina isiklikult oma isa ei mäleta üldse, aga temast on nii palju räägitud ja kirjutatud, et mingi pildi tema elust olen endale selgeks teinud,” sõnas Krista Murumägi. “Tean, et seal peres sündis kuus last, üles kasvas neist neli ja nendest kõige noorem oli minu isa Hando.”

Riho Lahi on kirjutanud, kuidas Hando joonistas teistelegi pilte ja teenis sellega väikselt taskuraha.

“Kui ta 17aastaselt Tartusse õppima läks, sai ta Viiralti õpilaseks. Viiralt oli tookord esimest ja viimast aastat seal graafika õppejõud,” rääkis Krista Murumägi isa õpingutest Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas.

Romulus Tiitus on kirjutanud, et Rakverest tulnud vaiksel mehikesel polnud kerge Eduard Viiralti kõrval, kes võis elada kaheksa tundi boheemlaseelu ja järgmised kaheksa tundi Pallase keldris graafika kallal pusida. Tütre arvates tekitas Viiralti edu isas ilmselt väikest kadedust ja püüdu - ta hakkas väga tõsiselt graafikat tegema.

Hando Mugasto kohanes Tartu eluga ning vaiksest poisist kujunes pikka kasvu, teravmeelne, humoorikas, lõbus ja seltskondlik noor mees, kes oli ka hea tantsija, teab tütar isa kaaslaste mälestuste põhjal.

“1932. aasta varakevadel kunstikooli ja muusikakooli õpilaste sõprusõhtul tutvus Hando Mugasto Therese-Adele Kriguliga. Hakati koos kontsertidel ja näitustel käima ning 9. juunil 1934 noored abiellusid. 1935 sündis perre tütar, see olen siis mina,” jutustas Krista Murumägi oma vanemate loo.

Krista onu Theodor Kriguli kirjapanekud märgivad, et haiglast tulnud õnnelik noor isa ei saanud suudki lahti teha, sest õemees Andrus Johani rääkis vahetpidamata “nagu oleks sündinud mingi muinasjutuime”. Isa hakkas pidama päevikut, kuhu pani kirja kõik tütre arengu kohta, sellegi, millal ta sai selga esimese kleidi. Hiljem jätkas päevikupidamist näitlejast ema. Päevik lõpeb novembris 1937.

Mugastote kodu on kaasaegsed meenutanud kui helget ja sõbralikku toredat peret. “Räägitakse küll, et kunstnikud on halbade kalduvustega, aga meie peres ei tarbitud alkoholi kunagi. Onu on mälestustes kirjutanud, et ainult suurte pühade puhul võeti mõni naps,” märkis kunstniku tütar. “Ema meenutustest tean, et isa oli väga pedantne ja täpne, tal pidid asjad olema väga korras.”

Vaim elab kodudes

Isast on nii palju räägitud, et tütar tunneb, nagu oleks isa kogu aeg tema kõrval. “Kodus on büst, on pilte seinas, on raamatud. Kõik rääkisid temast väga hästi. Ta pidi olema tubli ja väärikas mees, et temast on olnud aastakümneid nii palju rääkida,” arvas tütar ja mainis, et temale endale ei ole antud geene muusika ega kunsti alal. “Töötasin põllumajanduses,” sõnas kolme poja ema ja seitsme lapselapse vanaema.

“Arvan, et Hando Mugasto vaim elab minu laste ja lastelaste kodudes edasi,” sõnas Krista Murumägi. Vanaisa ja vanavanaisa töid leidub kõigi järeltulijate koduseintel. Ja kunagi ei või teada, millal järeltulevas põlves ilmutab end kunstigeen.

    Tagasi üles