Kultuur: Rajacas 40 aastat hiljem

Rajacate üldpildil on ülevalt Nikolai Laanetu, Rein Tenson, Priit Pärn, Aarne Vaik, vasakult Mihkel Zilmer, Ilmar Kotta ja Jüri Kask. See ongi Rajacate põhikoosseis.

FOTO: Jüri Tenson

Tartu ülikooli bioloogiatudengitest kokku pandud legendaarne paroodiapunt Rajacas saab Käsmus peetaval folkfestivalil 40 aastat hiljem taas kokku.

“Kõik on kohal! Priit Pärn, Mihkel Zilmer, Rein Tenson, Nikolai Laanetu, Laane Mati, Ilmar Kotta, mina ise,” rõõmustab Rajaca üks liikmeid Aarne Vaik.

Karikaturist ja Käsmu meremuuseumi peremees Aarne Vaik, Tapalt pärit karikaturist Priit Pärn ja Vinni valla kalakasvataja Rein Tenson olid just need, kes lauludele lisaks nalja viskasid nõnda, et rahval kõhud kõveras.

Peamiseks lauljaks ja kitarrimeheks oli praegune spordiarst, professor Mihkel Zilmer.

Ainult üks proov

Käsmu meremuuseumi tagatoas käib vabadel hetkedel laulusõnade meeldetuletamine. Aarne Vaik sõnas, et igaks juhuks on vaja ikka kõik sõnad üle käia, ehkki täpselt pole ju teada, mis Käsmus Viru folkfestivali ajal 9. augusti ülesastumisel juhtuma hakkab.

“Päev varem saame Käsmus kõik kokku, eks siis mõtleme,” ütles Vaik, kelle sõnul on Rajacal alati asjad nii käinud, et päev enne või samal päeval selgub, mis juhtuma hakkab.

“Vanasti polnud meil lavale astudes mingit teksti peas, alati improviseerisime. Kindel oli ainult see, et neli meest tegid sõud ja neli laulsid. Mul oli üks laul, mida ma alati laulsin: “Mul meenuvad need ajad, kui teenisin armees/ sain ühel õhtul linnaloa, mul poolik oli sees./ Ma läksin park kultuuri, Varvarat nägin seal/ tal Fedjat polnud kaasas, vospolzovalsja ja”,” meenutas Vaik.

Üks omaaegseid Rajaca austajaid Jaak Allik edastas läheneva sündmuse puhul sõupundi liikmetele kirja, millest muuhulgas võib lugeda: “Miks täna, nelikümmend aastat hiljem, jääb Rajacas ikkagi minu jaoks parimaks ansambliks, keda kunagi olen laval esinemas näinud/kuulnud? /---/ Ta rääkis meile meie oma elust nii üleilmses kui ühikatoa mastaabis. /---/ Rajaca-poisid vaatasid elu avasilmi ning sekkusid selle paremaks ja targemaks muutmisse ka väljaspool oma eriala ning ansambliproove. Nad tahtsid öelda oma seisukoha jama suhtes, mis meid sotsiaalses mõttes ümbritses. Virtsa suhtes, kus me kõik kõrini sees olime ja ei kartnudki tekitada lainet.”

Aarne Vaik sõnab Alliku kirja kommenteerides, et kui ta poleks “rajacas”, võtaks see silma märjaks.

Eelseisva esinemise kohta lausub ta kavalalt, et eks pundi liikmed ootavad publikult aktiivset kaasalaulmist, mitte ammulisui legendi poole üles vaatamist.

“Toonased ehitusmalevlased ja tudengid laulsid kõik neid laule, eks sellestki kontserdist Käsmus kujuneb ühislaulupidu,” ütleb Vaik.

Tudengiansambel Rajacas tuli kokku 1965. aastal ning aktiivselt tegutseti kuni 1970. aastani.

Ülitabavad naljad

Tegeleti lootuses, et nõukogude kord laguneb. Ehkki oldi julgeoleku teravdatud tähelepanu all, suudeti asju ajada nõnda, et esinemiskeelde ei tulnud ja kedagi kinni ei pandud.

Küll aga olid ansambliliikmetele mõnda aega juhtivad töökohad välistatud.

Paroodiaansambel sai nime Vene raadiojaama Majak järgi. Parodiseeriti raadiot, ajalehte, televisiooni, kõike, mis oli sel ajal aktuaalne.

Ideoloogia sarnanes aastaid hiljem pead tõstnud punkarite omale, kuid muusika oli hoopis teine. Osad laulud olid isegi hingele.

Laulude vahele visati nalju ja see ajas rahva pöördesse. Põhiline naljamees oli Priit Pärn, kelle killud olid kiired, lühikesed ja tabavad.

Rajacas lausa “tappis” inimesi oma naljadega. Ühest bändi esinemisest on ka film tehtud, kuid pilt hüppab pidevalt, sest filmimees vappus naeru käes oma kaameraga.

Rajaca üks tuntumaid laule, mis suisa rahvalauluks muutunud, on “Kuni su küla elab, elad sina ka”.

Kes teab neid sõnu, teab, et laulu mõte on praegu aktuaalsem, kui kunagi varem.

Tegi teatriuuendusi

Mati Unt on kunagi Rajaca kohta öelnud, et selline ongi professionaalne teater – nad teavad, mida tahavad ja ka teevad seda. Loomulikult käisid Rajaca esinemiskavad tsensori eest läbi, aga paberil olev ja laval toimuv ei olnud kunagi üks ja sama.

“Alati oli hea vabandus see, et laval läks närviga meelest ära ja midagi pidi ju tegema,” muigas Vaik. Ega nad enne lavale minekut proove väga ei teinudki, lepiti vaid mõnes puändis kokku, aga kuidas nendeni jõuda, oli juba meeste enda teha. Valitses kirjutamata reegel, et kunagi ei tohi teha midagi, mida varem on tehtud.

Suurem osa Tartus tehtud teatriuuendustest ongi tõenäoliselt Rajaca esinemistest improviseeritud. Tudengite absurdlikke katsetusi käisid vaatamas paljud teatriinimesed, sealhulgas Evald Hermaküla ja Mati Unt.

Allikas: Universitas Tartuensis (Tartu ülikooli ajaleht)

Tagasi üles