/nginx/o/2008/12/11/103790t1h6b09.jpg)
Kui keegi kaotab töö ega leia endale uut ametikohta lähemate kuude jooksul, siis väga suure tõenäosusega juhtub nii, et ekstöötaja endised tuttavad ja sõbradki jäävad võõraks.
Repliik: Töötute tugigrupp?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enam naljalt ei helistata, ei kutsuta külla ega minda ise.
Tänaval juhuslikult kohtudes piirduvad endised sõbraks peetud võimalikult lühikese vestlusega. Sest mine tea - äkki on töötul vaja abi või küsib viimati laenugi. Ja väga ebamugav on ju ära öelda, lihtsam on seda olukorda vältida.
Nii istubki töötu kodus, tal on täielik ülevaade teleprogrammides näidatavast ja ta on nõutu.
Aeg-ajalt lisavad elevust järjekordsete CVde saatmine ja vastuse ootamine. Ja iga eitav vastus ning massiline mittereageerimine tekitavad üha suuremat masendust.
Kodust väljaminekuks pole põhjust ega motivatsioonigi. Aga just nimelt kodust välja minema peaks.
Saama kokku endasugustega. Rääkima sellest, mis hinge täis teeb. Ja kui selline kooskäimine ka kohe töökohta ei too, siis tõenäosus, et midagi muutub, kas või enda meeleolus, on suurem, kui lihtsalt kodus norutades.
Kõikvõimalikud tugigrupid on ennast õigustanud, näiteks AA. Miks mitte ei võiks olla AT, anonüümsed töötud?
Kuigi jah, töötute puhul on tähtis teadvustada just vastupidist - nad ei ole anonüümsed, neil igaühel on oma nimi ja oskused.