Ene Kesler: Millest me ei räägi

Ene Kesler. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Eestis on välja kujunemas klassiühiskond - võitjad ja kaotajad. Neist rääkides peame silmas täiskasvanuid, kes eeldatavasti oma elu ise juhtida suudavad. Kuid võitjatel ja kaotajatel on ka lapsed. Võitjate lapsed saavad konkurentsivõimelise hariduse ja on tööturul ning elus edukamad, kaotajate lapsed jätavad üha enam kooli pooleli.

Kasvab kõrgharitud noorte osakaal, aga ka põhikoolist välja langevate oma. Lapse tänased võimalused ja tulevikuväljavaated on seotud tema vanemate varalise seisuga. Harimatus ja vaesus on muutunud päritavaks.

Sotsiaalne mobiilsus on vähenenud, kihistumine süveneb ja liikumine on ühesuunaline - allapoole. Sotsioloogid naeravad mõrult väite "igaüks on oma õnne sepp" peale.

Kadunud põlvkond?

Marju Lauristin avaldas hiljuti arvamust, et peaksime analüüsima, mis toimub lastega, kes kasvavad töö kaotanud vanemate peredes. Hinnanguliselt on Eestis 120 000 töötut, nende peredes kasvab ligikaudu 33 000 (ebaõnnestumise sündroomiga) last.

Kui töötutoetusest ja sotsiaalabist sõltumise aeg on pikk, kasvab üles põlvkond, kelle võimalused mitmekülgseks arenguks, sealhulgas huvialadega tegelemiseks, on väga piiratud, et mitte öelda olematud.

See mõju on kaugeleulatuv, võib kesta kogu elu. Kadunud põlvkond?

Eestis on Gini (kihistumise) indeks sama mis Inglismaal - nii siin kui seal on suur majanduslik ebavõrdsus ja sama suur on selle probleemi tajumine. Tulujaotus on ebaühtlane: enamik sellest liigub kõrgeimasse, kuigi väikseimasse tulusaajate rühma.

Kiires kihistumises majanduskriisi süüdistada pole õige. Majanduskriis on nagu loodusseadus, mis toimib meist sõltumata. Me saame mõjutada kriisi kestust, ulatust ja tajumist, mitte selle tekkimist teatud perioodi järel (viimati oli kohaliku tähtsusega kriis 90ndate keskel ja üleilmne XX sajandi alguses).

Pigem võib öelda, et tänu eelnenud majandusbuumile on inimestel kergem kriisi üle elada. See kehtib loomulikult nende kohta, kes ka buumi ajal ratsionaalselt käitusid.

Lihtsaid lahendusi pole

Igasugustest üldistustest ja keskmistest saame rääkida vaid statistika puhul. Pole olemas keskmist vähekindlustatud inimest või keskmist töötut.

Seega on vaja tegeleda töötute tüpoloogilise uurimisega ja arendada spetsiifilisi teenuseid, mis vastaksid tööotsijate põhjendatud vajadustele. Ühes olen veendunud - noored töötud tuleb suunata õppima.

Poliitikutele meeldivad lihtsad lahendused. Sellele probleemile ei ole lihtsat lahendust, seepärast sellest ei räägitagi. Ka mina ei tea ühtegi head lahendust, mis oleks ühtaegu odav ja mõjuv.

Madalad maksud ja head avalikud teenused ei käi kokku.

Aga kui muuta vaatenurka ja näha sotsiaalpoliitikas investeeringut inimkapitali, mitte raha "laialijagamist"?