Tiina Saar: Tööturu Tuhkatriinud

Tiina Saar. Foto: Erakogu

Siit-sealt kuuldub, et maad on võtmas kuue aasta tagune trend väikese lapse vanemaid tööle mitte palgata.

Tööandja jaoks on ebamugav, kui laps haigeks jääb ja töötaja efektiivsus sellepärast kannatab, samuti ei hakka seadusehammas nii kergelt väikelapse vanemate peale.

Ka tööotsijad on sellega kursis ning eelistavad jätta lapsed CVsse panemata. See annab neile võimaluse jalg tööintervjuu ukse vahele suruda, enne kui lapsi kartvad tööandjad nad välja võiksid praakida.

Jutt käib mõistagi rohkem naistest, sest meest lapse võrdväärse hooldajana meie ühiskond veel ei tunnista.

Pigem võidakse väikelapse isas näha lojaalset töötajat, kes perele raha teenimiseks on nõus lisatundegi tegema ning näitab töökohal püsivust ja arenemissoovi.

Kuue aasta tagune laste eiramine lõppes korraliku ninanipsuga beebibuumi näol, sest lapsevanemate asemel värbasid tööandjad noori naisi, kes intervjuul andsid mõista, et enne karjäär ja siis pere.

Loodus nõudis aga oma ja nii mõnegi töökoha laudade taga haigutas peagi tühjus. Firmad said omavahel võistelda dekreedirekordeid püstitades.

Suuremast ehmatusest üle saades hakkas osa tööandjaid koguni armastama 40+ töötajaid, kelle olid liiga vanaks põlanud. Ometi osutusid just nemad kõige püsivamaks kaadriks. Saadi õppetund, et töötajaskond peab olema nii vanuseliselt kui sooliselt mitmekesine.

Lapsed CVst väljas

Õppetund aga näikse olevat kiiresti ununenud, kui juba riigisektori nõustajad peavad soovitama töötutel lapsi CVsse mitte panna.

Hea soovitus kiiremini tööd leida räägib aga sellest, et lepime olukorraga, kus osa tööandjaist töö- ja pereelu ühitamise peale vilistavad, selmet Euroopa arenenud riikidega peresõbralikus ettevõtluses mõõtu võtta.

Lastevaenulik trend annab teada sellest, et vähemalt järgmise kahe aasta jooksul on väikelaste vanematel jällegi keeruline tööle saada. Optimismi ei sisenda ka kavandatavad projektid, sest meetme "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine" raames, kus jagati 200 miljonit, samuti otseselt ei toetata lapsevanemate töölesaamist.

Loomulikult kohastuvad inimesed kiiresti. Kes valib vassimise tee, kes hakkab tegema osa-ajatööd, kandes tasu selle eest abikaasa arvele ning olles ise samal ajal töötuna hingekirjas. Tegelikult võib masu ajal tegelda ka ainult pere juurdekasvu loomisega ning tulla kivi alt välja alles siis, kui tööpuudus vähenema ja majandus kosuma hakkab.

Ent selliselgi juhul peame mõtlema, kas väikelapse vanemad on tööturul konkurentsivõimelised ja kas tööandjad neid ahvatlevaiks koostööpartnereiks peavad. Minule teadaolevad Soome, Norra ja Taani näited selle kohta, kuidas tööandjad koduseid lapsevanemaid pidevalt koolitavad ja ree peal hoiavad, on innustavad, kuid siinses ettevõtluskultuuris pigem marginaalsed nähtused.

Kui kauaks väikese lapse vanem Tuhkatriinu staatusesse on mõistetud ja kelle asi on ta "ballile" tuua, jääb küsimusena õhku ettevõtluse ja riigi sektori piirimaile.

Koll või armas loomake

Kui hirmus tegelikult on üldse üks väikelapse vanem? Minu tutvusringkonnas on kõik naised, kel järeltulijaid vanuses 0,5-15 aastat, saanud ühitada nii oma emaks olemise kui tööalase eneseteostuse.

Ka kolmelapseliste perede emad-isad on paindliku tööandja partneriks, olles end pidevalt arendanud ja iga lapse sünni järel vaat et väärtuslikumad töövõtjad olnud. Ega asjata öelda, et iga lapsega teed justkui terve doktoritöö - parimat õpetajat ja peegeldajat lapsest pole, lisaks lapsevanemaks saamisele on oluliselt rohkem selginenud ka väärtusmaailm.
Tõsi, nii mõnigi nõustamisele tulnud naine on kurtnud, et kui lapsega pikalt (1,5-3 aastat!) kodus oldud, siis on tunne tööturule tagasi pöördudes hõredavõitu, et "mida ma ikka enam oskan".

Pärast analüüsi selgub aga, et lapsevanemaks saamine on teinud emast osava logistiku, kes kogu pere ajagraafiku kavandab, lapsed aedadest-ringidest autoga ära toob, majapidamise eest hoolitseb.

Veel on temast saanud parim murede ärakuulaja ja lahenduste leidja. Ta oskab kodus žongleerida samaaegselt erinevate tegevustega - lülituda üldiselt üksikule ja detailidelt tervikule.

Ta on empaatilisem, parem suhtekorraldaja, humoorikas, oskab infot otsida, täpsem, kohusetundlikum ja vastutustundlikum kui eales varem oma elus.

Sellega loetelu ei piirdu, sest kindlasti on igal vanemal varuks portfellitäis oskusi ja teadmisi, mida vanemaks saamine on õpetanud.

Kas või teadmised tasakaalustatud toitumisest, treeningutest, positiivsest mõtlemisest ja une tähtsusest. Kõiki neid omadusi ei hakkaks ta vaka all hoidma, vaid jagaks kollektiivis ning kasutaks töös. Veel on lapse areng õpetanud enamasti kõiki vanemaid kiiresti kohanema ja end täiendama, sest pea iga päev üllatab kasvav laps uute arenguülesannetega.

Tööandja huvides

Väikelapse vanema värbamisest kaugemale vaadates on meie väikese riigi jätkusuutlikuks muutmisel olulised ka peresõbralikud ettevõtted, ja seda mitte ainult paberil.

Toon näiteks Taani, kus ettevõtetes alustavad personaliosakonnad väga väikeste asjadega, nagu näiteks jõuludeks kalendri kinkimisega, kuhu mees (!) saaks üles märkida peresündmused ämma sünnipäevast lapse kooli arenguvestluseni välja.

Kalender tuletab meelde, et nad planeerides võtaksid neid asju vähemalt arvesse.

Taani pereterapeudi Jesper Juuli sõnul on töötajad õnnelikumad, saades teadlikuks, et perele võib nii palju tähelepanu pöörata ja see on ettevõtte meelest sobilik. Juuli sõnul tegutsevad suuremates Taani firmades pereklubid, kus on loenguid, seminare ja teisi toetavaid tegevusi, n-ö kodanikuharidust, sest ettevõte teab, et ennetades võimalikke perekriise, saab töötaja pühenduda rohkem tööle.

Tunnustatud terapeut möönab, et põhiline on suhtumiste ja hoiakute muutmine. Et mulle firma omanikuna on kasulik, et mu töötajal on pere. Siis töötavad nad paremini ja pühendunumalt ning on vähem haiged.
Traditsiooniliselt aga nähakse perekonnas ettevõtte konkurenti, kes röövib aega. Võib-olla tahaks tööandja töötajalt küsida, miks ta laps on alati haige, miks ta peab käima lapse klaverikontserdil jne.

Samas tuleb mõista, mis on pere väärtus, mida see tegelikult inimesele pakub. Miks näiteks mehed hakkavad ennast hävitama, kui neil on pereprobleemid. Miks neil tekib alkoholiprobleeme ja nad lakkavad enda eest hoolitsemast. Perede toetamine aitaks neid probleeme ennetada.

Tööotsijad ja töötegijad saavad palju ka ise õigete hoiakute kujundamiseks ära teha. Näiteks sellega, et panevad lapsed CVsse, märkides lisainfosse, kuidas laste hoidmine on tagatud sel ajal, kui vanemad on tööl.

Lisaks saavad nad kõik oma tugevused, mida lapsevanema roll on arendanud, CVsse kirja panna. Ning töötavad lapsevanemad võivad ise luua töökohal klubi, kus üksteist toetada.