/nginx/o/2009/01/07/113721t1h5ece.jpg)
Mõni aeg tagasi tuli mulle bussijaamas vastu hallipäine ja armilise näoga mees, naeratas sõbralikult ja küsis: "Õpetaja, kas tunned mind ära?"
Repliik: Lõbusa kohtumise nukker lõpp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin üllatunud, sest mind kõnetanud inimene tundus mulle võõras. Nähes mu kohmetust, meenutas ta muhedalt, et olin olnud tema õpetaja Laekvere koolis, rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi.
"Sinu tunnid olid vahvad, lastel oli lõbus," ütles ta. Ja siis tundsin minagi ära kunagise õpilase. Mees mäletas hästi kooliaega ja koos meenutasime muhedaid seiku sellest.
Kui ta aga oma edasisest elust rääkis, polnud mul enam lõbus, sest mu endise õpilase elutee on olnud vägagi karm.
Tema elulugu kuulates tundsin ennast järjest rohkem puudutatuna.
Olin jätnud talle pedagoogina kõige olulisema õpetamata.