Online-intervjuu: vastas siseminister Marko Pomerants

Marko Pomerants. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Virumaa Teataja lugejate küsimustele vastas Marko Pomerants, kel täna täitub aasta siseministri ametis.

Mis on Ida-Virumaa memorandum? Ja mida see kaasa toob? Lihtsalt paberil asju ei paranda?

Valitsuskabinet otsustas selle aasta 19. jaanuaril, et siseminister paneb jaanipäevaks kokku Ida-Virumaa tegevuskava. Sellest on räägitud ka kui Ida-Viru memorandumist, idee ongi sama.

See tegevuskava on ka dokument, mida võib nimetada Ida-Virumaa temaatika spikriks erinevatele poliitilistele jõududele. Selles on kirjeldatud valdkondade ülesed probleemid, aga ka valdkondlikud probleemid, mille lahendamisele valitsus saab kaasa aidata. Me ei soovi tühistada seniseid arengukavu ega planeeringuid.

Tegevuskava väljatöötamise aluseks on eelkõige kohtumised erinevate inimestega, kes Ida-Virumaal elavad või töötavad. Need on inimesed, kel Ida-Viruga isiklik kontakt olemas ja lahenduste leidmisel vajalikud kogemused lisaks. Selliseid inimesi on vast üle saja, kes protsessis oma sõna kaasa öelnud. Samuti on tegevuskava juures kaasa löönud ka teiste ministeeriumite inimesed eesotsas ministrite endiga.

Ida-Virumaal nagu igas Eesti maakonnas on ridamisi probleeme, mille lahendamisele saab kaasa aidata maavanem koos omavalitsuste inimestega. Samuti on teemasid, kus edasiminek on naabrite, pean silmas omavalitsusi, suhetes kinni.

Isegi samas erakonnas olek ei aita alati ühiselt parimaid lahendusi leida. Suuremad teemavaldkonnad on seotud hariduse andmisega, ka sellega, kes ja mida koolis lastele räägib.

Õpilaste vähesus pole vaid eestikeelsete koolide teema. Õiguse mõistmine ja riigikeelse õigusabi kättesaamine on samuti probleemiks.

Jätkuvalt on päevakorral põlevkivikaevandamisega seonduv. Märksõnadeks on siinkohal omavalitsuste tulubaasi sõltuvus ressursimaksust, kaevandajate huvid ja elanikkonna hirm kodu kaotamise pärast.

Venekeelne meediaruum on valdkond, kus on selgelt arenguruumi. Kõiki valdkondi läbivaks teemaks on mure selle üle, kuidas saada spetsialiste sellese piirkonda tööle, arstidest politseinikeni, õpetajatest rääkimata.

Probleemide lahendamise osas saab igal päeval midagi ära teha. Et paber ei jääks paberiks, soovime luua ülevaate mehhanismi, mille kohaselt valitsuskabinet vaataks paar korda aastas tehtule otsa.

Milline olukord siis hetkel on Ida-Virumaal? Meil on aastaid räägitud integratsioonist, olen lugenud positiivseid näiteid jne. Sama moodi on hariduses tehtud samme, et mitte eesti keelt emakeelena õppivad noored hakkama saaks? Kuid kui halb olukord siiski on? Paraku on ju nii, et vanadele koertele uusi trikke ei õpeta ja paraku peab muutusteks ootama vanema põlvkonna lahkumist, aga kas ka iseseisvusaja alguses või sel ajal sündinud lastega pole hiljaks jäädud?

Fakt on see, et alla 20% idavirulastest on eestlased. See näitab, et piirkond vajab jätkuvalt eraldi tähelepanu just selles osas, kuidas jõuda nende venekeelsete inimesteni, kes täna hinges Eestit oma kodumaaks ei pea.

Siin küll elatakse ja tihtipeale näidatakse näpuga selle riigi puudustele, kuid samas ei näidata otsest soovi end Eesti kodanikuna määratleda. Kodanikuks olemise all pean siin silmas siirast soovi oma riigi asjades kaasa rääkida ja huvi selle vastu, mis siin siis tegelikult toimub. Siin tuleb jällegi mängu see paljuräägitud inforuumi ja usalduse küsimus.

Paraku on tõesti nii, et kinnistunud hoiakuid on raske muuta, aga see ei tähenda, et olukord oleks lootusetu. Alati on midagi, mida riik saab kohapeal elavate inimeste toetamiseks ära teha. Ja eks seda kõike on aastate jooksul ju ka püütud teha.

Võib olla on üks probleem selles, et Ida-Virumaale on lähenetudki peamiselt integratsiooni võtmes, peaks aga vaatama laiemalt. Keeleõpe on alus selleks, et elus hakkama saamiseks oleks rohkem võimalusi, mitte üksnes integreerumiseks.

Siia juurde võib tuua teistpidi keeleõppe näiteid ka. Meie muudest piirkondadest pärit noored politseinikud õpivad kohapeal vene keelt, kuna kogukonnaga suhtlemiseks on seda lihtsalt vaja.

Kodakondsuse kontekstis ei tasu suuri muudatusi vanema põlvkonna osas tõepoolest loota. Laste puhul on Eesti kodakondsuse võtmine kenasti levinud.

Kuidas kujutate te ette seda venekeelset, riigi rahastatavat ajalehte? Keegi ei usaldaks seda ju? Ka eestlased ei tahaks uskuda ajalehte, mille ajakirjanike palga maksab kinni riik? Kas vene emakeelega inimestele ei mõjuks selline asi vastupidiselt, taaskord eestlaste propaganda?

Sirpi ju loetakse, kus aga ilma riigieelarve toeta pandaks pillid kotti. Asi on lihtsalt selles, et siin elavatele vene keelt kõnelevatele inimestele tuleb anda võimalus eestimaise neutraalse info jälgimiseks. See peab olema kättesaadav nii Maardu ja Narva memmedele kui ka noortele.

Vahet ei ole, kes need inimesed on, tähtis on see, et täna pole neil erilist motivatsiooni näiteks eestikeelset päevalehte tellida ega ka mis tahes muud eesti kanalit jälgida. Kõikvõimalikud tasuta jagatavad väljaanded, mis samuti kuskilt oma rahastuse ju saavad, on suure osa venekeelse elanikkonna jaoks pea ainus infokandja trükisõnas.

Lisaks on Venemaa meediakanalite populaarsusele ka raske alternatiivi pakkuda. Kõik algab ju inimese enda valikust ja riik saab siin lihtsalt võimaluse anda. Lehe tootmiseks on paratamatult raha vaja ja ega keegi teine seda peale riigi ju erapooletult ei pakuks ka.

Ja arvestades eelkõige lõppeesmärki ennast aga ka ajakirjandusvabadust ja professionaalsete ajakirjanike huvi, ei ole selles mingit loogikat, et kumbki pool peaks üldse tahtma mingisugust suunatud väljaannet teha. Sellisel juhul ei oleks asjal ju üldse mõtet ja see lihtsalt ei saakski toimida.

Tähtsaim kui ajalehe või telejaama omamine ongi inimesteni jõudmine. Täna ilmub Narvas ajaleht Gorod, mis on oma põhiolemuselt teleleht, seebika kirjelduse asemel võib sellest aga näiteks lugeda, kuidas haridusminister Tõnis Lukas hävitab venekeelset kooli. Tsiteeritakse sealjuures keskerakonna autoriteete. Tiraaž 45000, mis levitatakse tasuta postkastidesse. Rakvere Selverist võite osta ka Komsomolskaja Pravdat. Seal on vaheleht “Estonia“. Mina seda näiteks ostan.

Tegelikult on esimeses järjekorras vajalik eestikeelse infovoo suurendamine. Selleks oleme Laine Jänesega esimesi samme astunud ja väljendub see nii inglise keelses kui venekeelses uudisteportaalis ERRis.

Esimene vajab käivitamist, teine laiendamist. Raha olemasolul oleks abiks ka mistahes venekeelse lehe vahel vahelehtede tellimine. Näiteks teemal: Eurole üleminek, mida see tähendab? Või kasvõi näiteks uuest põhikooli ja-gümnaasiumi seadusest ja mida see kaasa toob. Riigikogus heideti kolleeg Jänesele ette, et miks venekeelne Aktuaalne Kaamera on antud edastamiseks ka kommertskanalile 3+. Vaatajate arv kasvas oluliselt, sest tegemist selle sihtgrupi jaoks vaadatava kanaliga.

Mida saaks ja peaks riik tegema, et Narvas kerkis eestlaste osa rahvastikust 50 protsendini (kas või 30 protsendinigi)? Mis te arvate, millal jõuab eestlaste või õigemini eesti keelt rääkivate inimeste osakaal Narvas nii kõrgele?

Kui Kiviõliga linnanimed ära vahetada. Tegelikult ei juhtu olulist muutust lähemal mitmekümnel aastal. Olen vist pessimistlik. Mis jällegi ei tähenda, et sellesse ei peaks panustama. Vastupidi, see tähendab eestikeelset head kooli, lasteaedu, elamurajoone, töökohti. Noorte inimeste karjäärile kaasaaitamist just selles Eesti osas. Mina ei arva, et Eesti piir peaks olema Purtse või Kunda jõel. Selle kandi eest tuleb heas mõttes võidelda.

Toon näite rubriigist turism. Kui võrukestel ja saartel on turismi vaja ennekõike selleks, et ennast ära elatada, siis Ida-Virumaal on seda vaja ka selleks, et mujalt pärit eestlastel võõristus kaoks. Saaremaad ei pelga ju keegi.

Milleks meediaminister ja mida ta teeks?

Ma arvan, et see peaks olema kultuuriminister, kelle vastutusalas on ka praegu teatavad meediaalased koordinatsiooniülesanded. Kas te teadsite näiteks, et Eestis on sotsiaalminister ka kemikaalide minister, kuigi keegi ei kutsu teda nii? Integratsioonivahendid on kultuuriministri haldusalas. See puudutab ka meediaprojekte. Rahvusringhääling kui avalik õiguslik, on enim seotud kultuuriministriga.

Eestis on selles valdkonnas asju, mis iseenesest turutingimustes ei toimu. Kuni selleni välja, et venekeelsete ajakirjanike tase on oluliselt ebaühtlasem kui eestikeelsete oma. Siin on mõtlemiskoht ka ülikoolidele.

Täna on Eesti lipu päev, järgmisel nädalal vaatan huviga üle, mis meie venekeelsed inimesed sellest teada said. Ma arvan, et mitte eriti palju. 9 mail oli lisaks venelastele tähtsale Võidupühale ka Euroopa päev ja emade päev. Mitu ema venekeelsetes lehtedes esile toodud oli? Küll oli pildis mõni vanaema Punasel väljakul.

See oleks minister, kes vaataks ka üle, kuidas meie riigiasutused venekeelse elanikkonnani oma sõnumitega jõuavad. Muide, tulles tagasi niinimetatud riigilehe juurde, uuringutega on kindlaks tehtud, et infovajadus on ennekõike lihtsate asjade järele, milleks on näiteks sotsiaalteenused. Igasugu uuringuid on venekeelsete inimeste meediatarbimise valdkonnas tehtud. Selle teadmisega tuleks nüüd midagi mõistlikku peale hakata.

Suvel kasvab vajadus pritsumeeste ja politseinike järele, kas plaanitakse juurde võtta suvekuudeks pritsumehi ja politseinikke?

Ei kavatse inimesi juurde võtta. Politsei puhul, kus vajadus suvel piirkonniti suurem, puudub täiendav ressurss nii raha kui inimeste näol.

Politseitöö pole ju hooajatöö põllumajanduses, et kevadel kutsun rohijad peenarde kallale ja sügisel saadan peale kartulivõttu jälle minema. Seal, kus on abipolitseinikke, saab neid kaasata. Politsei teeb oma puhkusegraafikud nii, et puhatakse aastaringselt, mitte just suvel.

Mis puudutab patrullteenistust, siis nähakse ette, et kui rahvas on rohkem mere ääres, siis ka meie reageerimisvõimekus peab sellele vastama. Koolilõpp toob värsked konstaablid Vihula valda ja Kundasse.

Päästjatega on aga lood sellised, et seal kus on komandod, tuleb olla aastaringselt 24 tundi ööpäevas väljasõiduvalmiduses. Mis hooaegu puudutab, siis suurema töökoormuse toovad ikka need kevadised kulupõlengud.

Seetõttu on teise kvartali väljakutsete arv enam kui kahekordne võrreldes ülejäänud kvartalitega. Kasvu näitavad sel ajal ka prügipõletamisega seonduvad tulekahjud. Teenistujate arv on jällegi rahahulgas kinni.

Veetsite mõni aeg tagasi erinevate asutuste juures Teile mitte tavapäraseid tööpäevi. nüüd oma kogemusele põhinedes, kas ja kuidas plaanite operatiivtöötajate (töö)elu paremaks ja tasuvamaks muuta?

Isegi öid veetsin, mis muidugi eriala slängis tähendab ikka tööpäeva ja sealjuures võib olla täiesti tavaline, et võimalus lõunasöögiks tekib öösel kell kolm. Veendusin, et 24-tunnine vahetus on päästes mõistlik lahendus. Pihl arvab küll millegipärast endiselt teistmoodi.

Piirivalves nägin erinevaid töid ja selle teenistuse eripära. Politseis sain osa korrakaitsepolitseinike argipäevast, tegelikult ööst. Mis puudutab palgateemat, siis ükski siseminister ei arva, et ta inimesed ei peaks rohkem palka saama. Ikka tahaks ju oma inimesi rohkem väärtustada ja paremaid tingimusi luua.

Praegused võimalused seda paraku lihtsalt ei soosi. Viimasel aastal on olnud väljakutseks sissetulekute säilitamine. Kõik asjasse puutuvad teavad, et need on vähenenud. Sel sügisel peame vaatama, mis annab ära teha, et 2011 ja 2012 võiks olukord hakata sissetulekute osas suurenemise poole pöörduma. Politsei puhul on siinjuures esmaseks eesmärgiks palgata puhkusepäevade vähendamine.

Päästjatel ja politseil on kordades ohtlikum amet kui näiteks Teil, kuid tasu on kordades väiksem. Kas on lootust, et proportsioonid saavad Teie ametiajal õiglaselt paika?

Kindlasti on mõlemas ametkonnas ka selliseid töid, mis pole sugugi ohtlikumad ministritööst. Samas on ju selge, et need töötasude suurused jäävadki erinema. Ainsaks tööde hindamise kategooriaks pole ju ohtlikkus.

Ohtlikkuse tõttu on päästjatel ja politseinikel sotsiaalsed garantiid hukkumise ja töövõime kaotuse puhuks. Lähtudes riigieelarve olukorrast ja järelejäänud mõjutusajast, milleks on järgmise aasta eelarve kokkupanek, siis midagi uhket lubada pole.

Kui suudame keskmisi sissetulekuid suurendada, siis tähendab see vähemate inimestega intensiivsemat tööd ja siin on ju ka erinevatel põhjustel piirid ees. Me kulutame aastas üle 2,1 miljardit krooni palkadeks. 5% kasvuks on vaja üle 100 miljoni krooni. Samas ei anna see 5% inimesele endale palgatõusuna nii olulist lisa, et sellega väga rahule võiks jääda.

Loomulikult on mõistlik, et kui palgatõusu võimalus tekib, siis esmajärjekorras peetakse silmas just neid inimesi, kes igapäevaselt ja otseselt meie kõigi turvalisust tagavad. Samas peab lähtuma ka vastutuse suurusest. Päästevaldkonnas ongi toimunud see, et kogu palgaredel on just kui kokku litsutud. Siis tekibki küsimus, et milleks juhina vastutada, kui päästjana saab sama palga.

Mida uus nõunik Kert Karus täpselt teeb? Kas ministeerium lõi uue ametikoha või tuli inimene kellegi asemele? Kuidas seda kõike põhjendate, kui päästjate palku ja koosseise vähendatakse, komandosid suletakse ning ka vabatahtlikele ei jätku isegi väljaõppeks raha?

Mis puudutab personalipoliitikat laiemalt, siis kogu haldusalas on ikka nii, et mingid inimesed lahkuvad, kedagi võetakse asemele, teinekord tulevad uued inimesed, sest ülesandeid on lisandunud ja neid kõiki ei saa ära teha päästjad ja politseinikud.

Siseministeeriumil tuleb sel aastal hakkama saada 6,9 miljonit väiksema personalikuluga. Et vajalik summa kokku hoida tuli ka koondada. Alates 1. veebruarist koondatigi ministeeriumist kokku kaheksa ametikohta, seal hulgas neli inimest, kes kõik täitsid vajalikke ülesandeid ja kelle töö tuleb nüüd teistel ära teha.

Samas on asju, mis tahavad panustamist ka poliitiliselt. Mul oleks olnud võimalik komplekteerida oma meeskond juba täpselt aasta tagasi.

Täna saab mul aasta siin majas tööd tehtud. Ma ei teinud seda, püüdsin hakkama saada. Nüüd aga on kaks asja lisaks muudele, millega peab lihtsalt õnnestuma. Need on idapiiril piirijärjekordade ohjamine piiriparklate ja kohabroneerimise süsteemi loomine ning muidugi ka Ida-Virumaa arengutele lisavungi sisseandmine.

Võtsin tööle inimese keda tunnen ja usaldan. Muide poliitiline nõunik lahkub koos ministriga ametist, ilma suurema tseremoonia ja lahkumistasudeta.

Kui Te lahtiste silmadega ringi vaatate, siis igal ministril on nõunikud. Siseministeeriumi tegevusala on palju laiem, kui päästjad ja politseinikud. Võin selles osas avaliku loengu pidada, mis kõik on need asjad, millega tegeleda tuleb.

Väidetakse, et Eestis pole diskrimineerimist. Kui kaua diskrimineerite kolmanda põlvkonna eesti kodaniku järeltulijaid-kodakondsuseta isikutena, seda 20 aastat hiljem? Nemad sünnitavad omakorda halle? Isikud, lõpetanud Eesti kõrgkoolid eesti keeles ( isegi eesti kodaniku järglased) -nendelt nõutakse eesti keeleeksamit?

Inimesed, kes siin aastakümneid on elanud ja hariduse eesti keeles saanud peaks ju igast keeleeksamist mürinal läbi minema.

Tänane koolisüsteem teeb selles osas asja veelgi lihtsamaks. Tänases kodakondsuse seaduse on kirjas, et keeleeksamit ei pea tegema inimene, kes on omandanud põhi-, kesk,- või kõrghariduse eesti keeles. Eestis sündivate laste puhul piisab vanema sooviavaldusest. Tulemuseks ongi see, et alla 15-aastasi kodakondsuseta isikuid on Eestis vaid kahe tuhande inimese ringis.

Euroopa Liit, Venemaa, Türgi, Soome jne. on Venemaaga viisavabaduse poolt! Ainult Eestlased hauguvad vastu! Kelle huvides seisavad autojärjekorrad Narva ja Ikla piiripunktides?

Narvas on piirijärjekord seetõttu, et vene poole toll teeb igas ööpäevas tundide pikkuseid pause. Kottides nii ka enda riigi autojuhte.

Iklas teatavasti piiripunkti pole. Seal taastasime piirikontrolli seoses NATO välisministrite kohtumisega, aga mingeid järjekordi seal pole. Ilmselt mõtlete Luhamaad või Koidulat.

Viisavabaduse võimaldamine tähendab kohustuste võtmist – näiteks riik peab oma inimesed tagasi võtma, kui need viibivad teises liikmesriigis seadusliku aluseta, reisidokumendid peavad olema biomeetriliste andmetega. Meil tuli ju ka Schengenisse saamiseks nõutud tingimused täita. Hulk vaeva tuli näha, et meie piirivalvamine nõuetele vastaks. Sama kehtib siin ka mis tahes teistele riikidele ja küsimus polegi mitte poolt või vastuolekus vaid ühtsete nõuete järgimises. Nende eelduste täitmine on iga riigi enda teha, siin ei tasu otsida poliitilisi vastuolusid.

Päästjad pidasid eelmise aasta lõpus maha korraliku lahingu palkade ja koondamise osas, mille nad ka osaliselt võitsid. Kas võib uskuda, et rohkem sellist lahingut pidama ei pea?

Lahingut saavad alustada päästjad. Raha juurde tulemas pole. Kui tahavad raha juurde on, ikka inimeste arvu teema laual. Maksumaksjad ei jõua lihtsalt rohkem riigikassasse raha tuua.

Suur hulk inimesi vajab riigilt ise abi.

Simuna pritsumaja pandi kinni ja arvan, et selle valla elanikud tahaksid teada, millal seal vabatahtlikud tööle hakkavad?

15. juunist peaks olema lepinguline algus. Nii, et kohe. Tahan veel toonitada, et alates aasta algusest on Väike-Maarja komando tegevuspiirkonnas üldiselt läinud olukord paremaks, sest meil on seal neli meest korraga valves. Seega on seal elupäästevõimekus olemas.

Olen kuulnud Väike-Maarja uuest pääste- ja politsei majast, kui kaugel see projekt on?

Plats on leitud. Kui Väike-Maarjast hakata Tartu poole minema, siis seal vasakut kätt on üks tühi krunt enne korrusmaju. Ehitusaega ei julge lubada. Sõltub rahalistest võimalustest. Virumaal vaja saada kõigepealt valmis Rakvere, Jõhvi ja Narva hooned.

Igal aastal, tavaliselt kevadeti on maakodude/suvilate omanikud, Eesti Energia ja paljud teised hädas lokkava metallivarguste lainega.

Varastatakse pea kõike, mis vähegi metallist... Samas jõuab kõik see varastatud kraam põhimõtteliselt kahte firmasse: Kuusakoskisse ja Refondasse. Politsei on aga jõuetu metallivarguste lahendamisel.

Kui aga metallimüüjal oleks kohustus ennast identifitseerida ja tõendada või kinnitada, et müüdav kuulub kindlasti temale ning kui kokkuostjal oleks kohustus ostu-müügi aktis detailselt kirjeldada, mida täpselt müüdi-osteti ning lisaks kasutataks võimalust kaup jäädvustada, kas digifotona või kaalumajja paigaldatud turvakaamera salvestusega, siis kaoks varastel motivatsioon ja politsei jõuaks kuriteole jälile. Lisaks, kui politsei kontrollreidi ajal peab laoplatsi omanik suutma tõestada, kellelt pärinevad platsil olevad esemed ja leitud varastatud esemete omamise eest võetaks vastutusele ka kokkuostufirma, siis tal kaoks huvi ebamäärase kauba ostmiseks. Ei saa ju eraisikul mingi valemiga olla elekrtitraate ja ükski normaalne omanik ei müü oma põllutööriistu (hobuniidukid, loorehad, kartulivagude lahtiajajad, äkked jne) vanametalli kokkuostu.

Miks eelpool toodud meetmeid Eesti õigusruumis ei ole seni rakendatud ja miks see võimatu on ? Kas Teie saate selles valdkonnas midagi ära teha ?

Metalli kokkuostu reguleerib jäätmeseadus. Julgen väita, et õiguslik regulatsioon on varastatud metalli müügi avastamiseks piisav.

Näiteks: elektrijuhtme ja kaabli kokkuost jäätmetena on lubatud vaid seadusjärgset turuluba omavalt võrguettevõtjalt, tegevusluba omavalt telekommunikatsioonivõrgu operaatorilt või jäätmeluba omavalt ettevõtjalt, kelle õiguspärase tegevuse tulemusena on jäätmed tekkinud. See kõik peab olema tõendatud ja on seeläbi ka kontrollitav. Seega seaduse järgi ei saagi füüsiline kokkuostjale elektrijuhtmeid ja kaableid müüa, eriti veel suurtes kogustes.

Samuti peab kokkuostja koostama kahepoolse dokumendi milles tuleb fikseerida: metallijäätmete üleandja registri- või isikukood ja elu- või asukoht; metallijäätmete lühikirjeldus, liik ning kogus, sealhulgas mootorsõiduki puhul selle mark, mudel, kerenumber ja värvus;metallijäätmed kohale toimetanud sõiduki riiklik registreerimisnumber; metallijäätmete maksumus.

Lisaks eeltoodule on ka keelatud arveldamine sularahas.

Toodud näited on osa võimalikest meetmetest, mis peaks välistama varastatud metalli sattumise kokkuostjate kätte. Riik teeb ka järelevalvet metalli kokkuostjate üle ja juhul kui kokkuostjad rikuvad kehtestatud reegleid siis järgneb sellele ka vastav karistus. Kahjuks leidub alati neid, kes seadustest suurt ei hooli. Kõige tõhusam meede on siinkohal see, kui kogukonnast hoolivad õiguskuulekad inimesed annaksid politseile teada sellistest ettevõtjatest, kes seadusi rikkudes teenida püüavad.