Lääne-Viru maavarad on päkapikkude ootel

Põlevkivikaevandus. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Tartu teadurite koostatud uuring annab ülevaate strateegiliste maavarade jaotumisest Lääne-Virumaal ja üritab kummutada nendega seonduvaid hirme.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis valmis maavalitsuse tellimusel uuring Lääne-Virumaa strateegilistest maavaradest.

Lääne-Viru maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Mati Jõgi ütles, et maavarad on toonud meile mõnevõrra positiivset kuulsust, aga tekitanud ka küllalt palju hirmu ja ärevust. “Meie jalge all nad aga on ja kuhugi nad siit ei lähe,” lausus Jõgi.

Ülirikas piirkond

Emeriitprofessor Väino Puura selgitas, et strateegilisteks loetakse maavarasid, mille vastu on huvi laiem kui ainult konkreetses maakonnas. Lääne-Virumaal on tema sõnul strateegilisteks maavaradeks fosforiit, põlevkivi ja lubjakivi.

“Fosforiidi kaevandamine ei ole vähemalt lähiajal kindlasti ökonoomne, küll võidakse aga paarikümne aasta perspektiivis huvituda siinsest põlevkivist, millest saab õli,” kõneles Puura. Kõige suurem huvi on jooksvalt ilmselt lubjakivi vastu, samas on selle kaevandamisega seotud ka suhteliselt kõige vähem probleeme.

Väino Puura meenutas, et just Tartu ülikooli geoloogid leidsid möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate teisel poolel Rakvere ümbrusele uue ohuallika ehk Rakvere fosforiidimaardla. “Samas nihkus tänu sellele edasi Toolse maardla kasutuselevõtt,” tõi Puura esile asja positiivse külje.

“Nüüd oleme siis ringiga tagasi jõudnud,” lisas ta.

Uuringust selgub, et Eesti mõistes on Lääne-Virumaa maavarade poolest ülirikas, kuid erinevalt Ida-Virumaast ei ole siin kaevandamine eriti suur.

Lääne-Virumaal on arvel 131 800 hektarit maardlaid, mis moodustab 36% maakonna pindalast. Põlevkivimaardlaid on sellest 45 000 hektarit, kusjuures karjäärist saaks põlevkivi kaevandada 27 000 hektaril ja allmaakaevandustes 18 000 hektaril.

“Maavarade laialdasest esinemisest tingitud piirangud on muutunud oluliseks komplitseerivaks teguriks Lääne-Viru maakonna asulate ja majandusliku tegevuse arendamisel, mis ilmneb muu hulgas ka arenduskavade koostamisel. Arendamisotsustuste tegemist komplitseerib eriti asjaolu, et Lääne-Virumaa maavarade varude valdava enamiku kasutus lükkub kaugemasse tulevikku,” kirjutavad teadurid uuringus.

Korra petta saanud

Väino Puura rääkis, et mingist kaevandamisest ei saa juttugi olla enne, kui pole tehtud tasuvusuuringud. “Põlevkivi osas võib olukord, kus kellelgi võib sündida huvi uuringute teostamiseks, tekkida 25 aasta perspektiivis, aga see võib jääda ka kaugema aja taha,” ütles Puura ja lisas, et praegu on oluliselt lihtsam laiendada Ida-Virumaal asuvaid kaevandusi, sest nende ümbruses on veel üksjagu samasuguse kavaliteediga põlevkivi, kui Lääne-Virumaalt saada võiks.

Fosforiidi kaevandamise perspektiivid on oluliselt ebaselgemad, sest Vahemere piirkonnas kaevandatakse praegu palju odavat fosforiiti. “Samas võib Euroopas tekkida vajadus puhta kaadmiumivaba fosforiidi järele, seda saab aga ainult Eestist ja Leningradi oblastist,” sõnas emeriitprofessor Väino Puura, lisades, et asjade niisugune käik tähendaks siiski suhteliselt piiratud fosforiidikaevandamist olemasolevate Kunda lubjakivikarjääride piires.

Kui sellist tarvidust ei teki - või Euroopa Liit seda seadusandlike aktidega ei tekita -, ei paku Eesti fosforiit Puura hinnangul kellelegi huvi vähemalt poole sajandi vältel.

Tartu ülikooli magistrant Liis Zukker on uurinud riiklike ja kohalike kitsenduste mõju põlevkivi kaevandamisele erinevatel uuringuväljadel.

“Näiteks Kabala uuringuväljal on avakaevandamine kitsendustest tulenevalt võimalik vaid kahe protsendi ulatuses maardlast,” ütles Zukker.

Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev tundis aga huvi, kuidas saab näiteks Kohala väljale allmaakaevandust teha. “Seal on põlevkivikihi paksus 1,2 meetrit – kust need päkapikud võetakse?” küsis ta.

“Kui kohalik omavalitsus, rahvas ja kohalikud ettevõtjad on avakaevanduse vastu, siis oodataksegi nii kaua, kuni tulevad päkapikud,” lausus Väino Puura.

Peep Vassiljev aga Puura lubadust eriti ei uskunud, sest riik ja ka arendajad on kaevanduste küsimustes ikka omasoodu talitanud ja omavalitsustest lihtsalt üle kõndinud.

“Kui 2000. aastal Ubja karjääri tehti, lubati inimestele, et tekib 44 uut töökohta, ja see sai ka üheks kaalukeeleks, kui inimestelt arvamust küsiti,” meenutas Vassiljev. Tegelikult tekkis töökohti kolm ja tööd ei saanud ükski Sõmeru valla elanik.

“Inimesed olid poolteist aastat ilma veeta, Ubja rahvas on korra petta saanud, nüüd on aga päevakorrale kerkinud Toolse-Lääne maardla lubjakivivarude kasutuselevõtt Kunda tsemenditehase jaoks,” lisas vallavanem.

ÜRO näpunäited

Väino Puura sõnul on maapõueseadus ÜRO näpunäidete kohaselt muutmisel. “Küsimus on aga selles, kuidas uus seadus kõik instantsid läbib ja kas äkki ei tehta Eesti eriseadust,” lausus ta.

Küll oli Puura kindel, et tulgu seadus milline tahes, konfliktidest see siiski ei vabasta.

Peep Vassiljev oli aga jätkuvalt pessimistlik: “Kunagi ei tea, millal keegi võib uksest sisse astuda ja teatada, et tahab uuringuid tegema hakata.”
Kuigi Lääne-Virumaa strateegiliste maavarade uuringus peatuti põhjalikumalt vaid fosforiidil, põlevkivil ja lubjakivil, lisas Väino Puura, et kui maailmamajandus on odavama uraani ammendanud, tullakse kindlasti siia diktüoneemaargilliidist uraani tootma. “Aga millal see juhtuda võib, ei oska vist mitte keegi öelda,” ütles emeriitprofessor.

Doktorand Alar Rosentau juhtis tähelepanu, et juba kaevandusloa taotlemise faasis peaks omavalitsuse ja inimeste osalus olema aktiivne ka selles küsimuses, mis saab karjäärist pärast sulgemist. “Lääne-Virumaal ei ole just väga palju järvi, nii et üks võimalus on tehisveekogu rajamine,” tõi ta näite.

Väino Puura sõnul on formaalsed reeglid karjääride rekultiveerimise kohta praegugi olemas, kuid paraku järgitakse reegleid samuti formaalselt. “Aga seda tuleks kindlasti teha koostöös omavalitsuse ja inimestega,” soovitas Puura.

Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev leidis, et uuringu koostamisel pidanuks geoloogid ka omavalitsustega suhtlema.

“Meil oli see isegi plaanis, kuid töö maht ja rahalised vahendid seadsid paraku piirid,” vastas emeriitprofessor Väino Puura.

Viimaste aastate uuringud näitavad, et maavarade kaitse ja kasutus pole Eestis kohati piisavalt korraldatud ning õigusaktid ei vasta kõiges väljakujunenud olukorrale ja vajadustele ning rahvusvahelisele tavale, mis on fikseeritud ÜRO soovitatud juhendis.

Probleemide väljaselgitamiseks on keskkonnaministeerium algatanud uuringu “Maapõue kasutamise ja kaitse alused”, mis muu hulgas soovitab maapõueõigusesse sisse tuua maapõuetoe mõiste, mille alusel on tulevikus võimalik teha valik sobivate kaevandamistehnoloogiate vahel ja arvutada, kui suur kogus maavaravaru peab jääma maatoeks. Lisaks sellele soovitatakse kehtestada tingimused maardlate peal ehitiste rajamiseks ning lugeda aktiivseteks varudeks vaid teostatavus-tasuvusuuringuga varud.

“Lääne-Virumaa maavarade varud on arvele võetud 30-50 aastat tagasi, majanduslikud ja keskkonnaalased uuringud on ammu aegunud ja teostatavus-tasuvusuuringuid pole üldse tehtud,” ütles Väino Puura.

Emeriitprofessori sõnul on olukord, kus maavarade olemas­olu tuuakse kohaliku arengu piiramise ettekäändeks, absurdne. “Maavarade olemasolu tuleb kindlasti planeeringute tegemisel arvestada, aga selliselt, et kohta, kuhu kunagi võib tulla allmaakaevandus, ei maksa ehitada kõrghoonet,” selgitas ta.

Puura peatus põgusalt ka tulevikutehnoloogiatel, mis näevad ette kaevandusõõnte täitmist, et mitte põhjustada maapinna deformeerumist. “See võib teoks saada mõnekümne aasta pärast, aga ma ei usu, et keegi tahaks varem Lääne-Virumaale kaevandusi rajada,” kordas ta oma veendumust.

Puura lisas, et selleks ajaks, mil siia kaevandused võivad tulla, on ka võib-olla juba loobutud inimtööjõu kasutamisest allmaakaevandustes ja kogu töö teevad ära masinad.