Selles on enamasti kõik ühel meelel, et tänavused Euroopa meistrivõistlused kergejõustikus ebaõnnestusid Eesti jaoks täielikult. Me võime küll öelda, et Eesti on väike riik ning meil on raske suurtele vastu seista, kuid selge on see, et vähemalt ühte medalit siiski loodeti.
Meedia ja avalikkus riputas muidugi medali mõnedele meie sportlastele kaela juba enne võistlusi ning eks see vajutas ka tugeva pitseri sportlaste psüühikale.
Aga kus seda ei tehtaks, meenutagem või Inglismaad ja jalgpalli MMi.
Virumaa Teataja aga osutab ühele tendentsile, mida kindlasti paljud spordisõbrad läinud nädala jooksul teleri vahendusel ka tähele panid: hulk medaleid noppisid Euroopa esivõistlustel hoopis aafriklased.
Pjedestaalile astunud atleedid olid sageli teisest rahvusest ning oma uut kodumaad esindades ei osanud nad hümnigi kaasa laulda ega rahvuslipust lugu pidada.
Vähemalt ühel puhul võis auringil võitja pea kohal näha hoopis teise riigi lipu ja see riik ei kuulu üldsegi mitte Euroopasse.
Nõnda ei pea me Eestis sugugi häbenema, sest meie võõraid sulgi ei kasutanud. Ja vägagi meeldiv on kuulata, kuidas sinimustvalge lipu all võitlevad vene rahvusest sportlased püüdlikult eesti keeles intervjuusid annavad.
Aga kui trend nõuab, küllap võib kunagi ka Eesti hümni ajal mõni mustanahaline välejalg Aafrikast poodiumi kõrgemal astmel pisaraid pühkida. Kuid kas see on eesmärk omaette? Lubage kahelda.
Ajame ikka omadega läbi ja tunneme rõõmu ka neljandast kohast.
Nii mõnigi alles äsja Barcelonas võistelnud ebaõnnesõdur tuleb end täna Rakveresse tõestama.
Seda kajastavad siit lisaks Eesti Televisioonile ka maailmakuulsad kanalid Reuter, AP ja BBC.
Nõnda on Rakvere neil päevil oluline kergejõustikukants.