/nginx/o/2008/12/11/103790t1h6b09.jpg)
Mõni tahab, et ta maja ümbritseb kõrge turvaline plank. Teisele jälle meeldib, kui tema elamist saavad teisedki pisut imetleda.
Repliik: Eikellegimajad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui aga maja mingil põhjusel elanikest tühjaks jääb ning peremehetus välja paistma hakkab, siis on oht, et nii mõnigi võib tahta sealt endale midagi võtta.
Pikemalt reisile minnes palutakse naabritel postkasti tühjendada või seadistatakse tuled õhtuti põlema, et maja ei annaks vihjet – omanikud viibivad eemal.
Kui majas pikemat aega ei elata ega aias toimetata, muutub see justkui eikellegimajaks. Siis on lastel kihk loopida kive vastu aknaklaase – keegi ei ela ju seal. Või põikab üks või teine aeda sisse ning nopib puudelt-põõsastelt vilju.
Nähes ühte sellist “korilast”, pealtnäha 7-8aastast poissi, tühjana seisva maja juures askeldamas, küsisin, mida ta võõras aias teeb. “See pole siin kellegi oma,” teatas poiss.
Ühelt poolt võib ju mõelda: söögu parem laps õunu, kui et need maas mädanevad. Teisalt võtab ta neid võõrast aiast, tajumata, et ta midagi valesti teeb.