Rakvere sotsiaaldemokraatide leeris toimunud muudatustega seoses muutus ka linnavõim ning seniselt abilinnapea toolilt lahkus Kairit Pihlak, kes ütleb, et ta on elus harjunud nullist alustama ning opositsioonis olles tahab tõstatada olulisi küsimusi.
Olite alla aasta Rakvere abilinnapea. Mida jõudsite selle ajaga ära teha, mille üle ise kõige suuremat rõõmu tunnete?
Rahul olen uue kultuurikontseptsiooniga, mille teoks tegemiseks leidsime ka võimeka juhi. Teeb rõõmu, et meie nägemus kultuurikorraldusest on leidnud palju head vastukaja.
Kavandasime muudatusi noortekeskuse tegevuses.
Tänapäeval ei saa rahul olla keskusega, mille ainus ülesanne on pakkuda noortele kohta, kus olla. Nüüdseks oleme kolinud noortekeskuse välja selleks sobimatust turuhoone tornist ning üsna pea peaksid noored võtma koha sisse Laial tänaval, kus on võimalik arendada mitmesuguseid tegevusi, sealjuures ka välitegevusi.
Oleme palju tööd teinud kultuuri- ja spordiseltside toetamiseks uue korra väljatöötamise nimel. Seltside tegevustoetus on seni olnud justkui õnnemäng: kas volikogu komisjonis on piisavalt inimesi, kes nende eest seisab.
Samuti on ürituste korraldamise toetamiseks vaja kehtestada selged kriteeriumid, mille alusel projektitaotlusi hinnatakse.
Arvan, et meil õnnestus hästi ette valmistada Pärdi muusikamaja projekt. Tutvusime kõikide sarnaste majadega Eestis ning tänu põhjalikule ettevalmistamisele ei lähe me selle projektiga õhulossi ehitama, vaid teame täpselt, millist maja vajame ja kuidas see sisuga täita.
Rõõmu teeb ka see, et poiss jalgrattaga sai teoks.
Skulptuuri loomise reaalne maksumus on hoopis midagi muud kui number, mida ideekavandi konkursi korraldajad ette kujutasid.
Sellise vastuolu ning linnaeelarve üldise kahanemise tõttu oli skulptuuri avamine veel kevadeni küsimärgi all.
Kultuuriringkondade suur ootus ja läbirääkimised viisid selleni, et õnnestus Eesti Kultuurkapitalilt saada oluline toetus idee teostamiseks.
Sotsiaalvaldkonnas tuleb rahul olla sellega, et keerulisel ajal oleme suutnud säilitada vähekindlustatud perede lastele võimaluse käia lasteaias, huvikoolis ja süüa sooja toitu. Veel oleme algatanud linna sotsiaaltoetuste süsteemi ümberkorraldamist eesmärgiga paremini toetada lastega peresid.
Kui ei oleks toimunud võimuvahetust, mis oleks praegu ja näiteks aasta pärast teil Rakvere elu edendamisel teoksil?
Nii mõnigi algatatud tegevustest pole jõudnud veel lõpptulemusteni - korraliku saagi kasvatamiseks ei piisa pelgalt lahtiaetud vaost.
Üks unistus on mul seoses skulptuuriga “Poiss jalgrattaga muusikat kuulamas”. Kui mõelda selle laiemale tähendusele, siis võiks meie linn olla eeskujuks laste loovuse ja loomingulisuse toetamise poolest.
Kui leidsime võimalused püstitada ühe looja auks skulptuur, siis peaksime otsima ka rohkem võimalusi tulevaste loojate - olgu nad siis heliloojad või mõne muu valdkonna esindajad - püüdluste toetamiseks.
Selleks on vaja luua fond, millest toetada tublide laste osalemist konkurssidel, laagrites, õppekäikudel jne. Niisugust rida meie eelarves seni ei ole, aga vajadus selle järele on väga suur.
Kuidas näete, mis muutub Rakvere jaoks seoses poliitilise võimuvahetusega?
Võimuvahetus iseenesest ei ole midagi erilist, kuid viis, kuidas seda tehti, on lõhkunud oluliselt rahva usaldust poliitika ja poliitikute vastu.
Tänaval tulevad võõrad inimesed minuga rääkima, suviste poliitmängude taustal on paljudel tunne, et nendega ei arvestata.
Arutletakse, miks nad peaksid üleüldse valimas käima, kui sellest ei sõltu midagi – sinu abiga saadud mandaadi toel võib hiljem teha mida tahes, mis pähe kargab. See on vastutuse küsimus.
Ehk lühidalt öeldes – tuleb taas palju tööd teha, et peatada rahva ja poliitikute vahel suurenevat võõrandumist.
Millist rolli tunnete endal praegu linnavolinikuna?
Linnavoliniku rolli jaoks ammutasin kogemusi ju ka eelmisel perioodil, töö linnavalitsuses ei saanud mu süsteemi tundmist kuidagi vähendada, pigem ikka vastupidi.
Loomulikult on opositsioonis olles raske midagi ära teha, kuid teemade tõstatamisega ja küsimuste esitamisega saab alati olulistele asjadele tähelepanu pöörata. Kuna uue kultuuri- ja sporditoetuste korraga oleme jõudnud lõppfaasi, siis aitan kindlasti kaasa sellele viimase lihvi andmisele.
Olete töötanud poliitilistel ametikohtadel - rahvastikuministri nõunikuna, abilinnapeana. Mõlemalt kohalt tuli lahkuda võimuvahetuse tõttu. Kas olete tundnud sellega seoses pettumust poliitikas, illusioonide purunemist?
Kui võtad vastu poliitilise ametikoha, pead alati arvestama, et see võib lõppeda päevapealt. Valitsusest heideti sotsid välja tõekspidamiste pärast, määravaks sai töölepinguseadus, sest sotsiaaldemokraadid jäid kaitsma töötajate huve.
Rakveres toimus hoopis midagi muud, pigem eetika valdkonda kuuluvat. Selliste asjade puhul, tunnistan, tunnen pettumust.
Samas olen suutnud taandada oma personaalküsimuse üldisest eesmärgist.
Poliitikas pead olema väga kannatlik. Mõlemad ametikohad on andnud mulle kogemuse, et enamik asju on tehtavad, ainult tuleb olla järjekindel ja mitte käega lüüa, kui kõik kohe ei teostu. Arvestama peab ka tagasilöökidega, needki on vajalikud, et edasi liikuda.
Kas tunnetate juhtival kohal töötades, et on vahe, kas ollakse mees või naine?
Kõige olulisem on, et inimene tuleks oma tööga toime. Pole mingit põhjust arvata, et naised saaksid vähem või rohkem hakkama.
See, et naisi on juhtivatel positsioonidel vähem, tuleneb ilmselt olukorrast, et meie ühiskonnas on endiselt domineerimas mehi ühest küljest tublisti piitsutavad, teisalt aga veidral moel poputavad rollimudelid. Ikka on harjumus, et suur juht ja vastutaja olgu mees.
Äkki peaks mõtlema hoopis nii, et selliste rollimudelite stampidega tehakse meestele koguni liiga? Hea näide on Rakvere puhul fakt, et viimastel valimistel valiti otse volikokku 20 meest ja ainult 1 naine (praegu on asendusliikmetega kokku 3 naist – toim.). Tasakaal on justkui paigast. Põhjamaades näiteks on naiste osakaal esinduskogudes umbes 40%.
Kindlasti on teemasid, mille puhul naiselik pilk on pigem eeliseks. Oma töös tundsin sageli nii ametnike kui partneritega suheldes, et öeldi välja asju, mida meesjuhi juuresolekul poleks ilmselt tehtud. Minu kogemus ütleb, et naiste arvamusega arvestatakse.
Millised on tulevikuplaanid? Millises ametis jätkate?
Mul on mõned ideed, mida tahan kindlasti ellu viia. Need on rohkem seotud ühiskondliku tegevusega. Millises ametis jätkan, ei ole hetkel veel otsustanud. Kuna olukord ei ole mulle uus, sest olen juba varem endale selgeks teinud, et olen alati valmis alustama nullist.
Kindlasti jään poliitikas aktiivseks ja panustan nii palju kui võimalik sellesse, et sotsiaaldemokraadid teeksid riigikogu järgmistel valimistel hea tulemuse.
Üks meie eesmärkidest on võidelda laste vaesuse ja sotsiaalse kihistumise vastu. Lahendus ei ole ainult emapalk, vaid lapsed tuleb ka üles kasvatada.
Ja selleks peab riik tagama teenused lastehoiust huvihariduseni.