Alustan sellest, et kõikvõimalikud maksud ning eriti nende tõstmine on inimeste jaoks väga hell teema ja igasuguste uute maksude väljamõtlemine tekitab kõigepealt hirmu ning negatiivseid emotsioone.
Kiri: Parim võimalus on minna välismaale?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võib-olla siit koorubki välja see kõige tähtsam probleem – nimelt see, et noor inimene otsustab pärast kõrghariduse omandamist suure tõenäosusega just välismaa kasuks.
Iseseisva elu alguses on noorele inimesele väga oluline, et ta leiaks endale töö ja saaks hakata oma elule nii-öelda vundamenti laduma, mis seisneb oma elamise hankimises, kõige eluks vajaliku muretsemises.
Kõigil ei ole majanduslikult heal järjel vanemaid, kes suudaksid oma võsukestele kõiki neid hüvesid võimaldada, ja sellisel juhul on kõrgharidusmaks takistuseks noore inimese elluastumisel, julgen seda isegi võrrelda laenuga, mida peab iga kuu tagasi maksma.
Mõtlema paneb veel asjaolu, et osa noori õpib küll riigieelarvelistel kohtadel, kuid on võtnud lisaks ka õppelaenu, et kuidagi linnas hakkama saada.
Tagajärg on lihtne – tuleb tagasi maksta õppelaen pluss kõrgharidusmaks.
Samuti jääb arusaamatuks, millise kraadi puhul see kõrgharidusmaks kehtima hakkab - kas juba bakalaureuse puhul või alles magistri lõpetamisel?
Vägisi kipub pähe selline mõte, et kõrgharidusmaks soodustab tegelikult tasulist kõrgharidust, ja seda selliselt, et tasulise kõrghariduse puhul maksad ainult õppemaksu õpitud aastate eest, kuid tasuta kõrghariduse puhul jäädki maksma.
Või siis äkki hoopis selliselt, et tasuta kõrgharidust ei olegi olemas, maksad mõlemal juhul.
Ühesõnaga, noorele tundub atraktiivsem minna välismaale kui jääda siia Eestisse ja hakata hirmuga mõtlema, millise maksukoormuse alla ta kunagi satub.