Ülemiste järve kukkunud lennuk maandus päästekooli õppeväljakule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

“Kas see lennuk lendab ka?” küsis Väike-Maarja päästekolledži direktori asetäitja Janek Lassi poeg, kui kuulis, et isa töökohta saabub uhke aeroplaan.

Sellele küsimusele on Janek Lass neil päevil pidanud palju vastama. Vastus ise peidab end üksikus metsatukas, päästekooli harjutusväljaku kaugemas nurgas.

See on räsitud, katkine ja hiigelsuur aeroplaan, mis oleks nagu hetk tagasi alla kukkunud. Lennuki sisemuses on põlemisjälgi, oksarisu, metallitükke. Siinsamas vedelevad kohvrid.

Lennuki kokpit on katki, sest sealt pääsemiseks on inimkäsi seda lõhkunud. Kõik on liiga päris! Vrakis on hirm, põgenemine, paanika. Sel lennukil on lugu.

18. märtsil 2010. aastal kell 10.21 tegi kaubalennuk AN-26 hädamaandumise Ülemiste järve jääle.

“Jah, tegemist on sellesama lennukiga,” kinnitas Lass. Tema sõnul jäi see pärast ekspertiisi Tallinna lennujaama. “Pikapeale jäi lennuk seal ette. Aga lennujaama päästeteenistus käis meil harjutamas. Olime neile juba ammu rääkinud, et meie harjutusväljakul võiks niisugune lennuk olla. Aga kes see ikka sellist tahab niisama ära anda?” kõneles Lass.

Ega vist, kuigi seekord oli õnn kooli poolel. “Ühel päeval nad pakkusid: kas tahate? Muidugi, maksime transpordi kinni ja tõime endale, nii ta läkski,” rääkis mees.

Teraslinnu toimetamine uude koju ei olnud aga kiire ega kerge.

“Eriveod tõid lennuki kolmes tükis Väike-Maarjasse. Suur kereosa oli täispikkuses ühe treileri peal, tiivaosa teisel ja lennukisaba kolmandal. Kraana tõstis need maha ja spetsialistid panid kokku.”

Aga milleks ühel päästekoolil sellist lennukikeret tarvis on?

Lass vastas, et õhuhiiglase suurim väärtus on visuaalne. “Oluline on see, et tegemist on päris lennukiga! See annab meie koolitustele hoopis teise mõõtme, emotsiooni ja värvingu,” rääkis Lass.

Ta nentis, et ega neil olekski terve ja toimiva lennumasinaga midagi peale hakata.  Kas nüüd siis võib homsest õppusi alustada? “Mitte päris. Tagumised sabaosad tuleb veel lennuki külge paigaldada.”

Kuidas siis varem harjutati, kui päris lennukit ei olnud?

“Võtsime vana veneaegse LAZ-bussi, kirjutasime peale Mumba Air,” kõneles mees.

Kooli uus hõbelind on aga tema sõnul ikka uhke masin. “Selliseid aeroplaane, mis on tõelise lennuõnnetuse läbi teinud, ei ole palju saada,” ütles ta.

Kas temasugust spetsialisti kingituse puhul ka miski üllatas? “Arvasin, et see on natuke paremas olukorras. Allakukkunud lennuk näeb muidugi räsitud välja, aga uskumatu oli see, et masin maandus õnnetuse ajal suhteliselt pehmelt Ülemiste järve peale, kuid kannatada oli saanud hullusti.”

Kas see lennuk saab endale ka nime?

“Me pole sellele veel mõelnudki. Praegu on lihtsalt lennuk,” ütles Lass. “Aga mõtleme selle peale. Igavesti uhke tunne on küll! Meil on oma lennuk – seda ei juhtu just eriti tihti, et nii saab öelda!”

Vaata galeriid meie digilehest www.virumaateataja.ee

    Tagasi üles