Maamees saab riigi toel majja lõpuks elektri sisse

Üksikus talus elav Arvet Vanatoa peab kõik toimetused ära tegema päevasel ajal, sest elektrit majas ei ole. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Mahu küla eakas elanik Arvet Vanatoa on pidanud pikka aega ilma vooluta toime tulema, kuid hiljemalt aasta pärast saab ta õhtuti lambi põlema ja söögikraami külmkappi panna, sest elektri majja toomist toetab riik.

Arvet Vanatoa ehitas enne pensionile jäämist Viru-Nigula valda Mahu külla maja, kuhu ta 1990ndate alguses elama kolis. Sellest ajast peale on ta pidanud toime tulema ilma elektrita.

Mees elab eraldatud paigas, lähim maja jääb enam kui kilomeetri kaugusele.
Arvet Vanatoa ütles, et ega ta kodu rajades ei osanud arvatagi, et voolu majja saamine nii keeruline võib olla. Ometi ta väga ei kurda, sest on eluga harjunud.

“Kõige rohkem tunnen puudust külmkapist, telerist ma ei hooli, ei oska teist tahtagi,” rääkis mees. Jahedamal aastaajal ei ole hullu, siis säilivad toiduained nädalajagu, aga kuumal suvel rikneb söödav kiiresti, kolme päevaga läheb mõni saadus juba lausa libedaks.
Arvet Vanatoa hoiab kiiresti riknevat söögikraami kaevus. “Lasen ämbriga kaevu põhja,” selgitas ta, kuid ega seegi kuuma ilmaga palju aita. Poodi tuleb sõita kilomeetreid Kundasse, Viru-Nigula jääb veel kaugemale. Aga eks seal on hinnad ka kallimad ja teedki on üsna kehvad. “Vahel on autost lausa kahju,” ütles Arvet Vanatoa, kes ilma sõidukita hakkama ei saaks.

Magama koos pimedaga

Natuke annab toas õhtusel ajal valgust petrooleumilamp, kuid üldiselt tuleb pimeduse saabudes magama minna, sest ega enam eriti midagi teha ei näe. Näiteks lugemiseks jääb valgust väheseks. Nii muutuvad talvel ööd väga pikaks. Mobiiltelefoni laeb ta autos, seltsiks on raadio, mis töötab patareide peal ja neile kulub raha omajagu.

Sooja saab ahjuga, mille tarvis tulevad küttepuud oma metsast, toitki valmib puupliidil.

Arvet Vanatoa meenutas, et esimest korda taotles ta elektri majja sissesaamist 2007. aastal. “Siis täitsin avalduse ära, aga kasu polnud sellest midagi.” Oma kulul elektriliine vedada lasta ei ole ta saanud, sest see maksab väga palju.

Hiljemalt aasta pärast

Tänavu sügisel sõlmisid Arvet Vanatoa, Viru-Nigula vald ja Eesti Energia lepingu, mille kohaselt tuuakse hiljemalt aasta jooksul elekter majja sisse.

Kokku läheb elektriliinide ehitamine ning voolu majjasaamine maksma üle 875 000 krooni, mees peab ise sellest omaosalusena tasuma 27 000 krooni. “Ülejäänud raha maksab riik valla kaudu, seepärast me kolmas lepingupartner olemegi,” selgitas Viru-Nigula vallavanem Ervins Veitsurs.

Hajaasustuse elektriprogramm käivitus 2009. aasta alguses. Programmi eesmärk on toetada hajaasustuse piirkondade püsielanikke, kellel puudub elektrivarustus.
Veitsursi sõnul on liitumistoetuse saamiseks omajagu tingimusi: inimene peab talus pidevalt sees elama, maja ise peab olema valminud juba 1995. aastal.

Arvet Vanatoa tõdes, et elektri majja saamises on suur roll vallal, kes asja ajama hakkas. “Kui nad poleks aidanud, oleksin käega löönud,” kinnitas mees, lisades, et asjaajamine võttis ikka omajagu aega.
Liitumistoetuse omaosalus õnnestus ära maksta tänu sellele, et on mets, mille müügiga natuke teenib. Ainult pensionist ei oleks see kuidagi võimalik olnud.

“Vanemal inimesel on dokumentide täitmine keeruline, eriti kui elektriasjandust ei tunne,” jäi vallavanem Ervins Veitsurs tagasihoidlikuks ja pidas loomulikuks, et vald oma inimesi võimaluse korral aitab.
Hajaasustusalade elektriprogrammi abil saab siseministeeriumi andmetel voolu majja 31 perekonda, kolmandik neist on juba elektriga varustatud.
 

Häda ka veega

Arvet Vanatoa jutustas, et riiete ja iseenda pesemiseks kasutab ta enamasti vett, mis taevast alla tuleb. “Kaevust saadav kasutamiseks ei kõlba. Nõukogude aja lõpus kaevati siia suured magistraalkraavid ja need rikkusid kaevuvee ära,” nentis Vanatoa.
Joogivee toob mees aga õe juurest. “Ta elab kahe ja poole kilomeetri kaugusel,” täpsustas mees.