Toomas Lepp: "Kulturnikud, tehke ennast kuuldavaks, tee ministeeriumi peaks teile ju tuttav olema."

Toomas Lepp.

FOTO: Priit Simson / Postimees

Vaatasin huviga läinud nädalal Võsu rannaklubis toimunud avalikku etendust Käsmu sadama detailplaneeringust. Kui etendus, siis peab ju olema stsenaarium, lavastaja ja osatäitjad. Žanr igatahes tundus olevat põnevik – võitlusest võimu ja vaimu vahel.

Võim on külavanem ja rahajõmmid ning vaim Aarne Vaik koos kalurite ja kultuuriinimestega. Kes stsenaariumi kokku pani, pole veel päris selge, aga jäägu see tulevikuuurijatele – tööd oleks nii kirjandusteadlastele kui ka professionaalidele.

Detailid peaksid teada olema etenduse pealavastajale Vihula vallavanemale hr Annes Naanile. Osatäitev publik jagunes kaheks – üks osa oli Vaiku toetav kultuurirahvas (Paul Laasik, Andrei Hvostov, Eve Kask jt) ning Käsmu kalurid. Teises leeris tellitud arhitektid ja meremuuseumi kõrvalkruntide omanikud eesotsas Heiti ja Reet Häälega. Vallavanem lavastajana juhtis etendust võimukalt: “Ega me siin teatrit tee, aplaus pole vajalik, teie aeg on piiratud!” Niisugused remargid kuulusid Naani repertuaari.

Narratiiviks niisiis Käsmu võimaliku sadama suurus ja sobivus. Näiline demokraatia – sõna said kõik soovijad – peidab endas põhiküsimust, omandit. Kelle omaks see modernne Käsmu sadam kunagi saab? Sellest keegi rääkida ei soovinud. Omanik on aga ikka see, kes maksab, investeerib ja ostab. Omandit sellel kaunil kaldapealsel on himustanud mitmed üritajad.

Vallavanem ei salga, et ta toetab MTÜ Käsmu Sadama seisukohti, selle alustatud ja ka juba rahastatud projekti. Kuigi planeerimist ja muid toiminguid peaks korraldama erapooletu rahvavõim, on vallavanema valik langenud MTÜ-le Käsmu Majaka Sadam. Seda ütles ta avalikult ka intervjuus televisioonile.

Pole juhus, et MTÜ Käsmu Majaka Sadam liikmed Tarmo Tamm ja Küllike Namm on ka meremuuseumi naaberkruntide omanikud või nende esindajad. Teised juriidilised isikud, MTÜ Käsmu Kalurid ja SA Käsmu Meremuuseum, vallavanema sümpaatiate hulka ei kuulu.

Kodumeremuuseum, mille 1993. aastal Aarne Vaik endise piirivalvekordoni territooriumile rajas, on nüüdseks tuntud üle maailma.

Meremuuseumi maaala kuulus vabariigi saabudes vallale. Vald selle haldamisega hakkama ei saanud ning maa läks siseministeeriumi valdusse. Omandiküsimusega tegelesid teiste hulgas kõrged ohvitserid Andrus Öövel, Tarmo Kõuts ja Henn Karits.

Mingil ajal sekkusid toonane maavanem Marko Pomerants, praegune muuseumispets Ants Leemets jt. Pärast mitmeid segadusi ja maajagamisi kuulub kunagine militaarobjekti maaala praegu Vihula vallale, kultuuriministeeriumile, Riigi Kinnisvara ASile ja Tartu ülikoolile. Vaigul on leping meremuuseumis tegutsemiseks ning seal elamiseks.

Naanil tundub olevat kiire. Esimene sadamaala detailplaneering kukkus läbi, kuna sadam ise unustati planeerida. Teine planeering 2015. aasta kevadest osutus kõlbmatuks, kuna sadamahoone mõjus Käsmu majade kõrval pilvelõhkujana. Viimane planeering, mis Võsul toimunud etendusel põhjustas väikese sõja, on koostatud kiiruga, ei sisalda võrreldavaid arvandmeid ega arvesta kalurite vajadusega. Rohkemgi veel – Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere on avaldanud arvamust, et sajameetrine muul võib lõhkuda loodusliku hoovuste tasakaalu ning meri võib hävitada praeguse kõigile tuntud kontserdipaiga ning selle kõrval asuva MTÜ Käsmu Majaka Sadam arendajate ajaloolise elupaiga. Sel juhul oleks tegemist täpsema žanrimääratluse – tragöödiaga.

Praegu on oma sõna öelda kultuuriministeeriumil, kelle otsusest võib sõltuda SA Käsmu Meremuuseum saatus. Käsmu maaomandi ja rendi küsimustega on tegelenud 23 aasta jooksul peaaegu kõik ministrid – Jaak Allik, Signe Kivi, Urmas Paet, Laine Jänes, praegu on allkirjaõigus Indrek Saarel. Kui täitub üks valla ja MTÜ Käsmu Sadama stsenaariumi variant, et Saar eraldab praeguse muuseumi maa või maaosa vallale, siis võib käivituda erastamise protsess, mis on tuttav naaberküladest, kus endine militaarmaa anti vallale, sealt müüdi see kiiresti erakätesse ning kodanikel mere äärde enam asja pole. Käsmus võrduks see stsenaariumivariant Aarne Vaigu taandamisega öhe: ehitataks suur sadam, tuleksid baarid, pubid ... ja tüdrukud sadamakail.

Vaik aga tahab väikest sadamat – kaluritele, ilmselt ka oma viikingilaevale, ja kõigile garanteeritud vaba pääsu merele.

Arvan, et õigus on käsmukal Rein Raual, kes ei soovi meremuuseumi keskkonda ohverdada selle eripäraga mittearvestava ärilise arenduse huvidele.

Etenduse viimane vaatus on kirjutamata. Stsenarist Naanil on kiire, sest eesseisva Vihula valla haldusreformi järel võib faabula muutuda. TV3 uudistejuht on oma juhises reporterile andnud hoiatuse, et “Vaik on enda ümber kogunud väikese seltskonna kohalikke ja rohkem seal suvitavaid kulturnikuid, kes nüüd hauguvad”, juhis on antud reporterile selleks, et lugu “kaitseks sadama arendajaid”. (Mart Mardisalu kiri Mati Metsjõele 10. 02. 2016).

Ma loodan, et ükskord eesriide langedes on ajalooline Käsmu endiselt hubane ja kultuurne paik ilma suursadama, luksusjahtide ja tümpsumuusikaga kõrtsita.

Kulturnikud, tehke ennast kuuldavaks, tee ministeeriumi peaks teile ju tuttav olema.

Tagasi üles