Nii nagu väitis Saksamaa kantsler Angela Merkel mullu oktoobris, et “Multikulti ist kaputt”, leidis nüüd ka Briti peaminister David Cameron, et riikliku multikultuursuse idee on totaalselt läbi kukkunud.
Juhtkiri: Multikulti ist kaputt
Ta avaldas, et aastaid kestnud liigne sallivus on toonud endaga kaasa pigem eri kultuuride eraldumise ja hirmu sekkuda vähemuste hulgas valitsevasse rassismi. Cameron väitis otsekoheselt ja kompromissitult, et islami ekstremismile tuleb seada vastukaaluks uus “lihaseline liberalism”. Peaministri meelest peaks Euroopa ärkama ja tajuma liidu piirides olevat terrorismiohtu.
Multikultuursus on tegelikult mõneti ka maitse küsimus. Kui kellelegi meeldib näiteks rosinakissell mulgikapsastega, siis nautigu seda, temale sobivas kohas ja ajal. Aga see kõigile iga päev seeditavaks muuta, on pehmelt öeldes liiga keeruline ettevõtmine.
Multikultuursusest saame siin Eestis rääkida kahest vaatenurgast. Eesti on ajaloolist tausta arvestades nagunii mitmekultuuriline riik, silmas pidades mitteeestlaste üsnagi suurt osakaalu rahvastikus.
Kuid teisalt, arvestades Euroopa Liidu ühtset piiri ning olukorda Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, oleks mõistlik mõelda sellest vaatenurgast, mida Briti peaminister silmas pidas.
Ilmselt põgenikud hulkadena siiski Eestisse pikemalt pidama ei jää, sest siin pole märkimisväärselt mugavat elu võimaldavat sotsiaaltoetuste süsteemi, ilm on külm ning inimesed jahedad ja võõraste suhtes tõrjuvad, samuti puuduvad siin põgenike jaoks igasugused valmisstruktuurid.
Kui inimesed on juba oma kodumaa maha jätnud ja, kompsud turjal, uut elupaika otsivad, siis püüavad nad valida ikka sellise koha, kus on võimalus vähemalt oma elujärg taas korda seada. Nii jääme küll peatuspunktiks põgenike teekonnal, kuid ei saa tõenäoliselt teekonna sihtmaaks.
Need mõningad juhuslikud, kes kogemata mõtlevad, et jääks siia, otsustavad kindlasti hiljemalt pärast esimest talve kütteta kuuris sotsiaalabi eurosente pihus veeretades, et lähevad edasi.