Eesti sealihatööstus kõigub rajutuultes

Sirje Potisepp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Potisepp.
Sirje Potisepp. Foto: Erakogu

Juba pea kaks aastat Eesti seafarme laastanud sigade Aafrika katk on viinud selleni, et Eesti tootjad ei suuda enam varustada kohalikku tarbijat vajaliku koguse sealihaga. Sealiha on olulisel kohal eestlaste toidulaual ning seda näitavad ka eelmise aasta lihatarbimise numbrid. Sealiha tarbiti 2015. aastal inimese kohta 41,8 kg, mis on võrreldes 2014. aastaga 4,8 kg inimese kohta rohkem. Tegemist on sealiha tarbimise kasvuga ning selle võib kirjutada eestlaste sealihaarmastuse arvele.

Üle kahe aasta on möödas sellest, kui Eestis diagnoositi esimene sigade Aafrika katku juhtum metssigadel. Peatselt saab ka poolteist aastat ajast, mil sama diagnoosi sai esimene kodusiga. See tähendab, et juba mitu aastat ei ole Eesti seakasvataja, kellel tootmine veel alles, saanud müüa oma toodangut piiranguteta ja saada selle eest hinda, mida see väärt oleks. Vähesed tarbijad saavad aru, mida tähendavad tsoneeringud ning mis mõju neil on. Lühidalt öeldes on tegemist kauplemis- ja käitlemispiirangutega sigadele ning sealihale.

Üheks piiranguks on värske liha ja elusloomade ekspordi keeld, samuti käitlemispiirangud. Nii tuleb tsoonist pärit sigu tappa eraldi päevadel, märgistada nende lihast tooteid eraldi ja töödelda liha vähemalt 80 kraadi juures. Kõike seda saadavad veterinaarkulud ja suur bürokraatia.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles